- Merzi vaikus Valges Majas, kui Trump Hispaaniat ründas, mõjus poliitiliselt kohmakalt.
- ELi ühe liikmesriigi majanduslikult sihikule võtmine tähendaks vältimatult vastasseisu kogu liiduga.
- Pikemas plaanis seisneb oht Ameerika survepoliitika normaliseerumises.
Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli löögid Iraani vastu on taaskord paljastanud Euroopa ebamugava tasakaalu otsimise julgeolekusõltuvuse, õigusliku enesekuvandi ja sisemise killustatuse vahel, märgib suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Seda olukorda saab vaadelda kolmel tasandil: poliitilised reaktsioonid, institutsionaalne dünaamika ning laiem mõju Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhetele.
Esimene tasand: algne poliitiline joondumine
Vahetu reaktsioon Pariisist, Berliinist ja Londonist oli joonduda poliitiliselt Washingtoniga. Rõhuasetus oli selgelt Iraani tuumaprogrammil, raketivõimekusel ja piirkondlikul destabiliseerival rollil. Ükski kolmest liidrist ei seadnud avalikult kahtluse alla USA–Iisraeli rünnakute kooskõla rahvusvahelise õigusega.
See vaikus ei olnud juhuslik.
Euroopa pealinnades on selgelt tajutav arvestus: mitte võõrandada Donald Trumpi ajal, mil Euroopa sõltub Ameerika Ühendriikide sõjalisest kohalolust Ukraina toetamisel ja Venemaa heidutamisel. Avalik vastandumine võiks tuua kaasa soovimatuid tagajärgi, kus Euroopal täna puudub piisav sõjaline võimekus seda lünka kiiresti täita.
Saksamaa kantsler Friedrich Merz on olnud eriti ettevaatlik. Tema lähenemine on olnud vältida avalikku vasturääkimist püüdes samal ajal säilitada mõju pigem suletud uste taga. Tegemist on kahjude piiramise poliitikaga: Saksamaa julgeolek sõltub USAst, samal ajal on riigi ekspordipõhine majandus haavatav võimalike kaubanduslike vastusammude suhtes. Avalik konfrontatsioon ei tunduks Berliini jaoks ratsionaalne.
Ent sellisel hoiakul on oma hind. Pilt Saksamaa kantslerist, kes Valges Majas Trumpi rünnakuid vaikides pealt kuulab, jätab Euroopas mulje jõuetusest. See ei ole pelgalt optika küsimus, see puudutab Euroopa poliitilist enesekindlust.
Teine tasand: eristumine ja Hispaania moment
Mõne päeva jooksul hakkas Euroopas siiski ilmnema nüansseeritum positsioon.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron rõhutas küll, et Iraan kannab vastutust piirkondliku ebastabiilsuse eest, kuid lisas samas, et Ameerika ja Iisraeli rünnakud toimuvad väljaspool rahvusvahelise õiguse raamistikku ning seda ei saa Prantsusmaa heaks kiita. See on klassikaline Pariisile omane hoiak: säilitada atlandiülesed suhted, ent kaitsta reeglipõhist maailmakorda.
Ei saa öelda, et Macroni positsioneerimine oleks Ameerika-vastane, see on Euroopa autonoomiat rõhutav. Ta ei vaidlusta strateegilist eesmärki – Iraani ohjeldamist –, kuid seab küsimuse alla meetodi.
Macron väljendas ka nähtavat toetust Hispaania peaministrile Pedro Sánchezele, kellest kujunes Euroopa selgeim kriitik sõjalisele sekkumisele. Sáncheze seisukoht on õiguslikult järjekindel: Iraani režiimi vastuvõetamatuks pidamine ei tähenda, et väljaspool rahvusvahelist õigust toimuvat sõjalist sekkumist tuleks aktsepteerida. Hispaania keeldumine lubada oma baaside kasutamist ründetegevuseks tähistas selget piiri.
Donald Trumpi ähvardus katkestada kaubandus Hispaaniaga kõlas poliitiliselt jõuliselt. Ent tegelikkuses on selline samm keerukas. Kaubanduspoliitika kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse. Ühe liikmesriigi sihikule võtmine tähendaks vältimatult vastasseisu kogu liiduga. Euroopa Komisjoni asepresident Teresa Ribera on juba märkinud, et kuigi ähvardused kõlavad dramaatiliselt, on nende praktiline elluviimine majanduslikult ja juriidiliselt raskesti teostatav.
Siin lisandub oluline nüanss, mida Brüsselis hästi mõistetakse: Sánchez ja Hispaania sotsialistid on mõjukad Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Rünnakud Sáncheze vastu ei hõlbusta võimalikku ELi ja USA kaubandusleppe ratifitseerimist. Vastupidi, need võivad muuta sotsiaaldemokraatide hoiaku jäigemaks. Kui Friedrich Merz ja Euroopa Rahvapartei soovivad sellist lepet edasi viia, vajavad nad S&D toetust.
Seda tausta arvestades mõjus Merzi vaikus Valges Majas, kui Trump Hispaaniat ründas, poliitiliselt kohmakalt. Iraan ei ole küll Gröönimaa, kuid kontrast Euroopa solidaarsuses oli märgatav. Kui tegemist on otsese territoriaalse survega, reageeritakse ühiselt. Kui küsimus on poliitilises ja majanduslikus surves, on ühtsus habras.
Kolmas tasand: institutsionaalne killustatus
Komisjoni president Ursula von der Leyen viitas vajadusele «usaldusväärse ülemineku» järele Iraanis – sõnastus, mida paljud tõlgendasid kui kaudset avatust režiimimuutusele. Päev hiljem kohtunud liikmesriikide välisministrid seda joont ei toetanud ning ühist seisukohta ei suudetud sõnastada.
See peegeldab lihtsat tõsiasja: ühine välis- ja julgeolekupoliitika on liikmesriikide kontrolli all ning nõuab ühehäälset otsustamist. Euroopa Komisjon võib anda poliitilisi signaale, kuid sisu kujundavad valitsused.
Liidu välispoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas vältis samuti õiguslikke hinnanguid, eelistades ettevaatlikku keelt. See ei olnud juhuslik, vaid institutsionaalne ettevaatus olukorras, kus konsensus puudub.
Kaitseklausel ja selle piirid
Kriis on toonud esile ka vastastikuse abi klausli – Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 – praktilise nõrkuse. Hoolimata droonirünnakutest Euroopa huvidega seotud rajatiste vastu ei kaalunud ükski liikmesriik selle käivitamist.
Põhjus on ilmne: puudub operatiivne doktriin, ühine käsuliin ja integreeritud jõustruktuur. Klausel on poliitiline deklaratsioon, mitte toimiv sõjaline mehhanism.
Praktikas toetub Euroopa kollektiivses kaitses endiselt NATOle ning seeläbi Ameerika Ühendriikidele. Kuni see nii on, jääb Euroopa sõjaline iseseisvus poliitiliseks ambitsiooniks.
Miks on Euroopa killustunud?
Erinevused ei tulene üksnes poliitilisest tahtest, vaid sügavamatest teguritest.
Esiteks erinevad ohutajud. Ida-Euroopa riikide jaoks on Venemaa otsene ja eksistentsiaalne oht. Lõuna-Euroopa jaoks on esmatähtis Lähis-Ida ebastabiilsus ja rändesurve.
Teiseks mängivad rolli ajaloolised kogemused ja poliitiline kultuur. Saksamaa ettevaatlikkus jõu kasutamise suhtes on sügavalt juurdunud. Itaalia avalik arvamus on välisoperatsioonide suhtes skeptiline. Hispaania rõhutab rahvusvahelise õiguse keskset rolli.
Kolmandaks on tegemist struktuurse sõltuvusega. Euroopa riigid sõltuvad Ameerika Ühendriikide tuumavarjust, luurevõimekusest ja logistilisest toest. Need ei ole kergesti asendatavad.
Lisaks on Euroopa kaitsetööstus killustatud, hangete süsteem dubleeriv ning koostöö aeglane. Integreerimine edeneb, kuid aeglaselt.
Kuidas edasi?
Võib eeldada, et lühikeses plaanis jätkub tasakaalustav retoorika. Avatud lõhet Washingtoniga püütakse vältida. Samas ei ole ka valmisolekut täielikuks joondumiseks.
Kesk-pikas perspektiivis hoogustub arutelu Euroopa kaitsevõime tugevdamise üle. Tõenäoliselt süveneb ka arutelu Prantsusmaa tuumavõime rolli üle Euroopa julgeolekus.
Pikemas plaanis seisneb oht Ameerika survepoliitika normaliseerumises. Kui kaubanduslikku ja poliitilist survet hakatakse rakendama valikuliselt üksikute liikmesriikide vastu, võib see murendada Euroopa sisemist sidusust.
Põhiküsimus ei ole Iraan
Iraan on käesoleva kriisi vallandaja, kuid mitte selle keskne probleem.
Tegelik küsimus on, kuidas Euroopa Liit suudab tegutseda olukorras, kus ta vajab Ameerika Ühendriikide julgeolekugarantiid, kuid peab arvestama Washingtoni poliitilise ettearvamatusega.
Euroopa ei katkesta sidemeid Washingtoniga. Kuid ta ei ole ka täielikult kooskõlas. Näeme ettevaatlikku joondumist, mida saadab õiguslik ebamugavus ja institutsionaalne killustatus. See ei ole ajutine nähtus, vaid peegeldab sügavamat vastuolu: soov olla iseseisev poliitiline jõud ning samas tegelikult sõltuv välisest sõjalisest toest.
See pinge ei kao koos Iraani kriisi vaibumisega. Tõenäoliselt see süveneb. Ja mida kauem kestab olukord, kus Euroopa räägib iseseisvast tegutsemisvõimest, kuid toetub otsustavatel hetkedel Ameerika jõule, seda teravamaks muutub küsimus: kas Euroopa suudab kunagi oma julgeoleku eest vastutada viisil, mis ei eelda vaikset poliitilist enesetsensuuri?
Sellele küsimusele ei vasta ükski pressiteade ega diplomaatiline avaldus. Vastus kujuneb aastate jooksul – kaitsevõimekuse, poliitilise tahte ja sisemise ühtsuse kaudu.
Praegu on aga selge üks: Euroopa dilemma ei ole kadunud. See on muutunud nähtavamaks.
Continue reading other articles here.