- Iisrael korraldas enneolematu rünnaku Iraani vastu, tabades üle saja strateegilise sihtmärgi.
- Naftahinnad reageerisid kohe, Brent tõusis 9 protsenti ja jõudis 78 dollarini barrelilt.
- Kui USA keskendumine hajub, võib Venemaa näha võimalust suurendada survet Ida-Euroopas.
Tänane hommik algas Lähis-Idas teistsuguselt kui ükski eelnev. Iisrael korraldas enneolematu sõjalise rünnaku Iraani vastu, tabades üle saja strateegilise sihtmärgi, sealhulgas tuumaobjekte, raketibaase ja kõrgemaid sõjaväelasi. Kogu operatsioonis osales enam kui 200 hävituslennukit ning esialgsed hinnangud viitavad Iraani sõjalise juhtimisahela massilisele purustamisele. Lähema päeva-paari arengud näitavad, kas see on lihtsalt veel üks episood Lähis-Ida konfliktidest või tõsisem pöördepunkt, arutleb Clyde Kull Postimehes.
Eksistentsiaalne hirm ja eskalatsiooni loogika
Peaminister Benjamin Netanyahu sõnul oli rünnak «viimane võimalus takistada Iraani tuumarelva omandamist». Lause, mida oleme kuulnud aastakümneid, kuid mis seekord muutus tegevuseks. Nagu ajalugu on õpetanud, siis «ennetavad löögid» piirduvad harva ühe ööga. Iisraeli lööki võib hinnata kahetiselt – kahtlemata on Iraani potentsiaalne tuumarelv Iisraeli jaoks eksistentsiaalseks ohuks, kuid samas ei saa ka välistada, et Iisraeli rünnaku taga – eriti arvestades selle ajastust – oli ka arvestus juhtida kõrvale tähelepanu Gazas toimuvast, kus Netanyahu valitsus on sattunud järjest tugevama rahvusvahelise surve alla.
Iraani vastus oli kiire – sadakond drooni Iisraeli suunas, ähvardused «karmist kättemaksust» ja diplomaatiline taganemine kavandatud tuumaläbirääkimistest. Rünnaku ulatus ning juhtivate Iraani kindralite ja teadlaste tapmine näitab, et Iisrael on otsustanud liikuda senistest punktoperatsioonidest totaalse eskalatsiooni suunas. Küsimus pole enam ainult tuumavõimekuses, vaid režiimi strateegilises tasakaalus.
Iraani vastus oli kiire – sadakond drooni Iisraeli suunas ja ähvardused kättemaksuga.
USA vaoshoitud toetus
Kuigi USA ametlikult väitis, et ei olnud rünnakus osaline, on raske ette kujutada, et selline operatsioon oleks toimunud ilma eelneva Washingtoni teavitamiseta ning taustale jääva toetuseta. President Trumpi kommentaar, et Iisrael oli teda informeerinud, peegeldab keerukat tasakaalu – ühelt poolt püüd säilitada diplomaatiline initsiatiiv (Omani kõnelused), teisalt soov mitte jätta Iisraeli üksinda.
USA diplomaatilise personali evakueerimine Iraagist ja pereliikmete lahkumise korraldamine kogu Lähis-Idast viitavad sellele, et Washington valmistub piirkondlikuks eskalatsiooniks. Kui Iraani vastus osutub massiliseks või sihib USA vägesid Süürias, Iraagis või Pärsia lahes, ei pruugi USA jääda neutraalseks vaatlejaks.
Suure küsimärgi alla on sattunud ka eeloleval pühapäeval Omaanis toimuma pidanud USA ja Iraani vahelised läbirääkimised Iraani tuumaprogrammi piiramise üle. Rahvusvahelise Tuumaagentuuri hinnangul on Iraan viimastel nädalatel kiirendanud tuumarikastuse protsessi ja väljunud kehtestatud raamidest.
Venemaa dilemma: liitlane või kaugvaataja
Venemaa, kes on olnud Iraani oluline partner Süüria sõjas ning relvastuses, seisab nüüd raske valiku ees. Avalikult pole Moskva seni reageerinud peale «tõsise mure» väljendamise. Kuid tegelikult on Kremli jaoks see olukord paradoksaalne: Venemaa soovib USA mõju nõrgenemist Lähis-Idas, kuid piirkondlik kaos tõstab nafta hinda – mis on Putini režiimile otsejooneline majanduslik kasu. On alust eeldada, et Moskva kasutab diplomaatilist keelt, kuid ei takista ei Iisraeli edasisi samme ega Iraani vastulööke.
Energiaturg ja naftašokk
Naftahinnad reageerisid koheselt. Brent tõusis 9 protsenti ja jõudis 78 dollarini barreli kohta. Kui Hormuzi väin muutub ebastabiilseks või Iraan ähvardab Pärsia lahe naftatarnete katkestamisega, võib hind tõusta üle saja dollari. Arvestades Euroopa majanduse taastumise haprust ning USA inflatsioonisurvet, on see geopoliitiline risk, mille mõju on globaalne.
Baltimaade ja kogu Euroopa energiaturud tunnevad seda kohe – kõrgemad hinnad ja tarneriskid mõjutavad ka Eestit.
Naftahinna tõus võib siiski jääda ajutiseks. Saudi Araabia, kes mõistis Iisraeli rünnaku küll hukka, vaevalt võtab vähemalt esialgu ette samme naftatootmise piiramiseks. Kuid palju sõltub lähemate päevade sündmustest.
Baltimaade ja kogu Euroopa energiaturud tunnevad seda kohe. Kõrgemad hinnad, võimalik tarnerisk Lähis-Idast ja suurem sõltuvus USA LNG-st mõjutavad kindlasti debatti energiajulgeolekust, rohepöörde tempost ja ka tuumaenergia rollist.
Mida see tähendab Baltimaadele ja NATOle?
Esmapilgul võib tunduda, et Lähis-Ida konflikt on Balti regioonist kaugel. Kuid see oleks ekslik hinnang. Kui USA peaks suunama tähelepanu ja ressursse Lähis-Itta, võib Venemaa näha selles võimalust suurendada survet Ida-Euroopas – sealhulgas NATO idatiival. Igasugune USA keskendumise hajumine loob võimalusi teistele revideerivatele jõududele ja mitte ainult sõjalises vaatevinklis. Ka Hiina võib näha siin võimalust oma mõju laiendamiseks.
Lisaks võib NATO sattuda surve alla tugevdada Lähis-Ida kohalolekut (merevägi, õhukaitse), mis omakorda mõjutab Euroopa piiride lähedast valmisolekut. Seepärast on oluline tähelepanelikult jälgida USA prioriteetide arengut ja tugevdada piirkondlikku julgeoleku koostööd.
Diplomaatia taganemine ja maailma uus normaalsus
Iisraeli rünnak ei olnud lihtsalt sõjaline operatsioon – see oli avaldus. Avaldus, et riigid võivad otsustada ennetava jõukasutuse kasuks ka maailma suurriikide hoiatuste ja läbirääkimiste taustal. See õõnestab rahvusvahelise korralduse reegleid ja võib kujuneda uueks normiks – eriti maailmas, kus suurriikide omavaheline usaldus on minimaalne ja multilateraalsed institutsioonid nõrgenenud.
Kui Iraani vastus kujuneb massiliseks, võib regiooni tõmmata kaasa Süüria, Liibanoni, Jeemeni ning isegi Saudi Araabia. Kõik need on potentsiaalsed eskalatsioonikolded, mille mõju on tunda Tallinnas ja Tokyos, mitte ainult Tel Avivis või Teheranis.
Kokkuvõte: rahu vaikuse asemel müristab uus maailmakord
Iisraeli rünnak Iraani vastu on esimene kord pärast 1980. aastate sõda, mil Iraani territooriumi rünnatakse nii ulatuslikult. Selles on midagi ajaloolist – ja murettekitavat. See näitab, et diplomaatiline peenhäälestus on asendunud sirgjoonelise jõukasutusega. Kui see on uus normaalsus, siis peab kogu maailm – kaasa arvatud Eesti – valmis olema kiiremateks muutusteks, ettearvamatumaks julgeolekukeskkonnaks ja taas tärkavaks energiajulgeoleku kriisiks.