- USA ja Hiina, kui maailmamajanduse suurimate panustajate roll eeldaks globaalsete avalike hüvede pakkumist. Selle asemel tekitavad nad üha suuremaid globaalseid majanduskulusid, vastastikku teineteise samme võimendades
- Donald Trumpi tollipoliitika on süvendanud Hiina strateegilist ekspordi dominantsi, mis sunnib arenguriike vastama omapoolse turukaitsega.
See artikkel ilmus esmakordselt Äripaevas.
2025. aastat jäädakse meenutama kui aastat, mil Donald Trump lõhkus senise globaalse kaubanduskorra, kuid tegelikkuses on reeglitest eemaldunud mõlemad maailma hegemoonid. USA süvenev protektsionism ja Hiina taaselustunud ekspordikeskne turukaitse on kujunenud topeltnuhtluseks, mille all kannatab ülejäänud maailm ja eriti arenguriigid.
Kui tänast liidrita maailma kirjeldatakse sageli mõistega „G-null”, siis täpsem oleks rääkida „G-miinus-kahest”: kaks hegemooni, kes ei paku maailmamajandusele globaalseid avalikke hüvesid – reeglipõhist ja etteaimatavat kaubanduskorda, stabiilseid tarneahelaid ning makromajanduslikku kindlust –, vaid põhjustavad sellele üha suuremaid kulusid, vastastikku teineteise samme võimendades.
Teatud mõttes sillutas teed USA protektsionismile Hiina strateegiline ekspordidominants. Donald Trumpi tollipoliitika juured on tema pikaajalises kinnisidees, et teiste riikide kaubanduse ülejäägid on õõnestanud Ameerika tööstuslikku baasi. Sellises maailmapildis kujunes Hiina oma püsiva ülejäägiga keskseks süüdlaseks, kuigi praktikas laienes USA vastureaktsioon märksa laiemale ringile riikidele.
Aprillis kehtestatud Donald Trumpi niinimetatud „vabastamispäeva” tariifid ning neile järgnenud heitlikud kordused on muutnud Ameerika Ühendriigid üheks maailma protektsionistlikumaks majanduseks. Keskmine tollimaks on kerkinudi 2 protsendilt 17 protsendini – ligi kaheksakordne kasv. Juurdepääs maailma suurimale turule ei ole seega mitte ainult piiratud, vaid ka radikaalselt ebakindlam, sest tariifidest on saanud vahend presidendi kapriiside rahuldamiseks ja erahuvide edendamiseks.
USA Ülemkohus on andnud vaidlusalustes tollilahendites mõista, et ta ei kavatse seada kahtluse alla täitevvõimu õigust otsustada, mis kujutab endast ohtu riiklikule julgeolekule. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et sama õigust on kaudselt kasutatud Brasiilia vastu puhtalt poliitilistel põhjustel ning samuti India karistamiseks, kes ei olnud päri Trumpi väitega tema rollist rahu vahendamisel piirikonfliktis Pakistaniga. Sellise meelevaldse ja lausa absurdse presidendivolituste kasutamise piiramine peaks olema kohtu keskne ülesanne. Kuid isegi juhul, kui kohus otsustab Trumpi kahjuks, jäävad talle muud võimalused sama protektsionistliku agenda elluviimiseks ning USA kaubanduspartnerid peavad jätkuvalt tegutsema sügava ebakindluse tingimustes.
Tõsi, Trumpi tariifide otsene mõju pole pääsenud esile tänu muudele arengutele USA majanduses – eeskätt tehisintellekti buum, mis on toetanud nõudlust ja importi.
Kuid tariifidel on olnud ka kaudseid, väljapoole ulatuvaid mõjusid, millest kõige olulisem on Hiina ekspordikeskne turukaitse.
Tuleb tunnistada, et sissepoole suletud ja ekspordile toetuv loogika on Hiina majanduslikus mõtteviisis sügavalt juurdunud juba sajandeid. Financial Times kirjutas hiljuti, et Hiina muudab kaubanduse sisuliselt võimatuks, sest „ei ole midagi, mida ta tahaks importida, ega midagi, mida ta ei usuks suutvat ise paremini ja odavamalt toota”. See kõlab kui kaja 1793. aastast, mil Briti impeeriumi saadik lord Macartney külastas Hiinat eesmärgiga veenda keiser Qianlongi avama Hiina turgu Briti kaupadele. Keisri vastus pakatas enesekindlusest:
„Meie Taevalik impeerium omab kõike külluses ega kannata ühegi toote puuduse all oma piirides. Seetõttu ei ole meil mingit vajadust vahetada oma saadusi välismaiste barbarite toodete vastu. Ent kuna tee, siid ja portselan, mida Taevalik impeerium toodab, on Euroopa rahvastele ja ka teile endile hädavajalikud, oleme erilise soosingu märgina lubanud välismaiste kaubandusfirmade rajamist Kantonisse, et teie vajadused saaksid rahuldatud ja teie riik võiks osa saada meie heldusest.”
Sarnast hoiakut võib täheldada ka tänapäeval ning USA kehtestatud tariifid on seda veelgi võimendanud. Kuna ligipääs Ameerika Ühendriikide turule on ahenenud ja Hiina majanduskasvu mudel sõltub endiselt tugevalt ekspordist, on Hiina tööstuslik jõumasin suunanud oma pilgu teiste turgude vallutamisele, eeskätt Kagu-Aasias. Lühiajaline majanduslik sund on andnud uue hoo juba ammu juurdunud eelistusele.
Selle tulemusel on Hiina madala lisandväärtusega kaupade eksport arenguriikidesse järsult kasvanud, õõnestades nende riikide endi tööstuste konkurentsivõimet. Hoolimata kasvavatest palkadest moodustab Hiina endiselt väga suure osa maailmas eksporditavatest kaupadest, sealhulgas sektorites, kus ta oleks pidanud andma ruumi vaesematele riikidele. Üha selgemaks saab ka see, et Hiina ekspordiedu ei tulene mingist loomulikust konkurentsieelisest, vaid seda hoitakse üleval vahetuskursipoliitika abil. Nagu Brad Setser Välissuhete Nõukogust ja teised on väitnud, on renminbi ligikaudu 20 protsendi võrra alahinnatud.
Trumpi tariifid on süvendanud Hiina ekspordikeskset turukaitset, kuid nende tegelik mõju kandub edasi arenguriikidesse. Hiina ekspordisurve vastuseks on uus protektsionismi laine. Mehhiko, näiteks, on äsja kehtestanud tollimaksud Hiinast ja Indiast pärit kaupadele. Ent keerukate ja killustunud tarneahelatega maailmas on keeruline sihtida turukaitsemeetmeid vaid ühe riigi vastu. Nii kipub protektsionism paratamatult laienema.
Mida see tähendab lähituleviku jaoks? Uuringud osutavad, et arenguriikide kiire järelejõudmine Lääne elatustasemele on viimase kümnendi jooksul pidurdunud. Arengumaailma aeglustuv majanduskasv on langenud kokku globaliseerumise taandumisega. Just madala lisandväärtusega tööstuskaupade, nagu tekstiil, rõivad ja mööbel, eksport on olnud arengutee mootor. Kui see mootor seiskub, on esimesteks ohvriteks maailma vaeseimad inimesed kõige vaesemates piirkondades, ning vastutus langeb maailma kahele hegemoonile.
Ameerika Ühendriikidel ja Hiinal on rohkem ühist, kui nad ise tunnistada tahaksid. Mõlemad on asunud maailmamajandust oma huvides kaaperdama, ahendades samal ajal kaubandusvõimalusi kõigile teistele.
Euroopa jaoks tähendab see vajadust loobuda illusioonist, et suurriikide vastasseisus saab jääda neutraalseks kasusaajaks. Kui USA ja Hiina mõlemad moonutavad maailmakaubandust, ei saa Euroopa vastuseks olla ei naiivne avatus ega reflektiivne protektsionism. Õppetund Nexperia loost ja laiemast kaubandussõjast on, et majandusjulgeolek ei sünni suletud piiridest, vaid selgetest reeglitest, investeeringute läbipaistvusest ja võimest kaitsta strateegilisi sektoreid ilma ülejäänud maailma arenguvõimalusi lämmatamata.
Continue reading other articles here or read the next article regarding Trump and Nato.