- Venezuela oli murdepunkt, mis muutis jõu kasutamise võimaluse esmakordselt reaalselt usutavaks.
- Sõjaline invasioon Gröönimaal ei ole tõenäoliselt USA esimene valik.
- Trump testib, kui palju piiravad liitlassuhted USA tegutsemisvabadust.
Gröönimaa küsimus paljastab Trumpi mõjusfääride doktriini keskse vastuolu. Välispoliitiliselt on see agressiivne ja jõuline. Kui selline loogika normaliseerub aga NATO raames, ei ole küsimus enam Gröönimaas, vaid kogu alliansi usaldusväärsuses, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
President Donald Trumpi hiljutine Venezuela operatsioon ning tema retoorika Gröönimaa teemal ei ole juhuslikud sammud ega diplomaatilised libastumised. Need ei tulene rahvusvaheliste normide või liitlassuhete mittetundmisest, vaid nende teadlikust ja sihikindlast ümbermõtestamisest. Veelgi enam, Trump kujundab ümber arusaama sellest, mida liitlassuhted, suveräänsus ja jõu kasutamine 21. sajandi geopoliitikas Ameerika Ühendriikide juhtimisel tähendavad.
Selles uues raamistikus, Trumpi maailmavaates, ei ole NATO reeglitel põhinev võrdõiguslike riikide liit – see on hierarhiline julgeolekukorraldus, kus peamine kaitsepakkuja, USA, omandab eristaatuse ja eripädevused. Suveräänsus ei ole absoluutne, vaid tingimuslik, sõltudes sellest, kas riik täidab Washingtoni hinnangul piisavalt hästi «oma julgeolekufunktsiooni». Just see loogika ühendab Venezuela operatsiooni ja Gröönimaa küsimuse ühtseks strateegiliseks narratiiviks.
Venezuela kui pretsedent, mitte kõrvalpõige
Venezuela operatsioon oli selles mõttes murdepunkt. See muutis Trumpi retoorika usutavaks pretsedendiks. Washington näitas, et on valmis tegutsema otsustavalt, taluma rahvusvahelist õiguslikku ja diplomaatilist kriitikat ning raamima jõukasutust mitte agressiooni, vaid stabiliseerimise ja korra taastamisena. Just see muutis Euroopa ohuhinnanguid ja selgitab, miks Gröönimaa küsimus tõusis Pariisi tippkohtumisel 6. jaanuaril ebatavaliselt kiire, ühtse, avaliku ja terava vastureaktsiooni objektiks.
Gröönimaa ei ole iseenesest uus teema. Trump on sellest rääkinud varemgi. Kuid Venezuela sündmused muutsid konteksti. Kui varem võis Trumpi juttu Gröönimaa «vajadusest» pidada sisepoliitiliseks bravuuriks, siis pärast Venezuelas toimunut ei saanud Euroopa seda enam eirata.
Venezuela oli kiirendav tegur ja murdepunkt, mis muutis jõu kasutamise võimaluse esmakordselt reaalselt usutavaks.
Gröönimaa kui suveräänsuse test ja punane joon
Gröönimaa küsimus paljastab Trumpi mõjusfääride doktriini keskse vastuolu. Välispoliitiliselt on see agressiivne ja jõuline. Kui selline loogika normaliseerub aga NATO raames, ei ole küsimus enam Gröönimaas, vaid kogu alliansi usaldusväärsuses.
Euroopa liidrid tõmbasid Pariisis selge punase joone – Ameerika juhtroll NATOs on aktsepteeritav, liikmesriikide suveräänsuse või territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seadmine aga mitte. «Gröönimaa kuulub oma rahvale ja Taanile» – see sõnum oli teadlikult ja hoolikalt sõnastatud NATO kollektiivkaitse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtete keeles, vältides USA nimetamist, kuid jättes kahtlused hajutamata.
Seda võib pidada diplomaatiliseks vastulöögiks, mitte avalikuks vastasseisuks, mille eesmärk oli üheaegselt deeskaleerida USA retoorikat ja tugevdada Arktika koostööd NATO raames. Samas oli see ka hoiatus: kui jõudu kasutatakse liitlase vastu, võib see tähendada alliansi murdumist.
Ukraina taust
Pariisi kohtumise kontekst teeb selle veelgi kaalukamaks. Tippkohtumise keskmes oli Ukraina, arutelud selle ellujäämise, julgeolekutagatiste ja Venemaa heidutamise üle. Euroopa sõnum oli selge: Ukraina piiride kaitse kaotab usutavuse, kui samal ajal hägustatakse NATO-siseste piiride tähendust või liitlaste suveräänsust – piirid on puutumatud kas kõikjal või mitte kusagil. Kui seda universaalset reeglit Gröönimaa puhul murtakse, nõrgeneb ka moraalne ja poliitiline positsioon Ukraina kaitsmisel.
Millised oleksid USA valikud Gröönimaal?
Sõjaline invasioon ei ole tõenäoliselt USA esimene valik. Kuigi Trump ei ole välistanud jõu kasutamist Gröönimaa suhtes ja on korduvalt rõhutanud saare «olulist rolli USA rahvuslikus julgeolekus», siis otse sundivalt käitumiselt on märgata nihet veenmise poole. Tõenäolisemad on diplomaatiline surve, sihitud poliitiline mõjutamine, piiratud kaasamine ja strateegiline kommunikatsioon, mitte otsene sõjaline sekkumine.
USA võimalikud hoovad hõlmavad ka nn pehmet jõudu ja majanduslikku mõju: strateegilisi investeeringuid, mainekujundust ning avalikkusele mõeldud kampaaniaid, millega püüda võita Gröönimaa väikese elanikkonna või kohalike poliitiliste ringkondade poolehoidu, mitte liikuda avaliku annekteerimise suunas.
Gröönimaa juhid on samal ajal rõhutanud, et kõik tulevased arutelud peavad lähtuma rahvusvahelisest õigusest ja toimuma tavapäraste diplomaatiliste kanalite kaudu. See viitab, et ka Washingtoni järgmised sammud on esialgu pigem poliitilised ja mõjutuspõhised kui sõjalised.
Reeglipõhiselt korralt jõupõhisele mõjutamisele
Kaugemas vaates näeme nihet normipõhiselt heidutuselt jõule rajatud hoiatamisele. Liidud jäävad alles, kuid muutuvad tingimuslikuks. Nende usaldusväärsus ei tugine enam niivõrd õiguslikel kohustustel, vaid poliitilisel joondumisel ja võimel vastasseisu järgmisele tasemele viia.
See on oluline õppetund ka teistele globaalsetele tegijatele, sealhulgas Hiinale. Lepingud ja normatiivsed õpetussõnad loevad üksnes siis, kui nende taga on usutav võime ja tahe neid jõustada. Kus see puudub, kaotavad ka reeglitel põhinevad argumendid oma piirava mõju.
Venezuela operatsioon ja Hiina globaalsete ambitsioonide piirid
USA operatsioon Venezuelas oli Hiina jaoks oluline tagasilöök ja viitab Hiina piiratud võimekusele tegutseda julgeolekuliselt isegi oma lähedaste partnerite kaitsel. Venezuela oli suurim Hiina rahalise abi saaja piirkonnas ning oluline nafta- ja relvakaubanduse sõlm. Ometi piirdus Hiina reaktsioon hukkamõistuga vaid sõnades, sõjalist ega materiaalset vastust ei järgnenud. Kordus sama muster nagu Iraani puhul pärast USA raketilööke.
USA jääb läänepoolkeral vaieldamatuks jõukaaluks ning on valmis blokeerima Hiina strateegilisi varasid ja kohalolekut.
Laiema tagajärjena õõnestab see Pekingi ambitsiooni pakkuda usutavat alternatiivi USA juhitud korrale. Mitmepoolsuse narratiiv kaotab veenvust, kui kriisihetkel ei järgne sõnadele reaalseid tegusid.
Samas oleks liiga ennatlik arvata, et sama muster korduks Taiwani osas. Õppetund puudutab Hiina globaalset haaret, mitte otseseid väinaüleseid kavatsusi.
Tõenäoliselt toob see kaasa Hiina ettevaatlikuma poliitika: vähem strateegilisi investeeringuid ebastabiilsetesse piirkondadesse, rohkem rõhku kaubandusele ning järjepidevale, kuid varjatud poliitilisele ja majanduslikule mõjutamisele, mis ei vii otsese vastaseisuni USAga.
Kuidas edasi? Kolm kriisi, üks test
Trump testib, kui palju piiravad liitlassuhted USA tegutsemisvabadust. Euroopa reaktsioon näitab teadlikkust riskidest, kuid ka oma mõjuhoobade piiridest. Tulemuseks on maailmakord, mis on otsekohesem, tehingupõhisem ja samas – oluliselt kalduvam valearvestustele.
Euroopa püüab laveerida rahvusvahelise õiguse ja suveräänsuse kaitsmise ning vältimatu julgeolekupartnerluse haldamise vahel Ameerika Ühendriikidega, seda eelkõige Venemaa jätkuva agressiooni taustal Ukrainas. Trumpi doktriin sunnib liitlasi valima geograafiapõhise jõupoliitika ja lepingupõhise korra vahel.
Esimest korda annab Euroopa avalikult märku, et võib vajaduse korral eelistada viimast, isegi kui see tähendab vastandumist Washingtonile. Kas see on ka jätkusuutlik uues, jõupõhises maailmas, on alles lahtine. Kuid Gröönimaa hetk näitab, et Euroopa ei ole enam valmis vaikides kaasa minema. Ja see võib osutuda määravaks.
Continue reading other articles here.