- Viimase sajandi jooksul on maailmamajandus kogenud kolme suuremat ümberlaadimist.
- Globaalne majandussüsteemi ümberlaadimine on alanud ning see määrab suurel määral Euroopa majanduse tuleviku.
- Iga viivitus kasvatab tõenäosust, et uus majanduskorraldus ei sünni valikutest, vaid kaosest.
Globaalne majandussüsteemi ümberlaadimine on alanud. Küsimus on, millist tarkvara me sellele kirjutame, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Tänapäeva maailmamajandus töötab nagu hiiglaslik superarvuti. See töötleb iga päev miljardeid hinnasignaale ja tootmisotsuseid, arvutab tulusid, palku ja kasumeid ning annab lõpuks vastuse küsimusele, kes saab rikkaks ja kes jääb vaeseks. Selle masina «riistvara» on turud, institutsioonid ja reeglid; «tarkvara» on ideed, mille kaudu ühiskond otsustab, milleks majandus tegelikult on ja kelle heaks ta töötab.
Aeg-ajalt see süsteem jookseb kokku. Tavaliselt piisab tarkvarauuendusest: uued majandusideed uute probleemide lahendamiseks. Kuid vahel muutub ka riistvara: reeglid, rahvusvaheline süsteem, tööjaotus, võimutasakaal. Just sellises seisus me täna oleme. Maailmamajandus on jõudnud Control–Alt–Delete punkti ja iga märk viitab sellele, et ees seisab globaalse majanduskorralduse uus versioon, mille põhikoodi kirjutamine alles käib.
Kolm reboot’i: kuidas majandussüsteem end uuesti leiutab
Viimase sajandi jooksul on maailmamajandus kogenud kolm suuremat ümberlaadimist.
Esimene leidis aset pärast 1930. aastate suurt depressiooni. Ameerika ja Euroopa otsustasid, et majanduse keskne eesmärk peab olema täistööhõive. Riik reguleeris kapitali liikumist, maksustas rikkust ja investeeris avalikku heaolusse. Tulemus oli «kuldne ajastu» – periood, mil tootlikkus, palgad ja maksutulud kasvasid paralleelselt. Turumajanduse tarkvaras oli uus käsk: töö ja turvalisus kõigepealt.
Teine ümberlaadimine toimus 1970.–1980. aastatel, kui see süsteem jooksis ülekuumenemise tõttu kokku. Inflatsioon, ametiühingute surve ja kasumite langus viisid neoliberalismi sünnini, uue ideeni, mille järgi majanduse eesmärk pole mitte tööhõive, vaid hinnastabiilsus ja kapitali vaba liikumine. Thatcher ja Reagan kirjutasid tarkvara uuesti, keskendudes turujõududele, dereguleerimisele ja finantsvabadusele. See maailm, mida hiljem nimetati globaliseerumiseks, kestis ligi neli aastakümmet.
Kolmas ümberlaadimine algas 2008. aasta finantskrahhiga. Kui eelmine süsteem põhines ideel, et turud on iseparanevad, siis kriis näitas, et tegelikult päästis turud riik. Keskpankade sõltumatus ja massiivsed rahasüstid stabiliseerisid süsteemi, kuid viisid majandusliku kasu ebaõiglase jaotumiseni: varade hinnad tõusid, palgad mitte. Poliitiline reaktsioon ei lasknud end kaua oodata – Brexit, Trump, Euroopa äärmusparteide tõus. See oli signaal, et valitsev majandusideoloogia ei vasta enam ühiskonna ootustele.
Trumpi teine tulemine ja regressiivne moderniseerimine
Donald Trumpi taastulek toimis kui reboot’i katalüsaator, juhuslik, ent mõjuv jõud, mis pani vana süsteemi kokku varisema. Trumpi poliitika, eriti teisel ametiajal, on omamoodi regressiivne moderniseerimine: katse taastada tööstuslikku Ameerikat, millele lisandub 1950. aastate sotsiaalne hierarhia ja 19. sajandi majandusnatsionalism.
Trumpi majanduskava tugineb kolmele sambale: tariifid ja kaubandussõjad kui tööstuse tagasi toomise tööriist, immigratsiooni piiramine ja tööjõu «kodumaistamine», traditsiooniline peremudel, mis peaks suurendama tööjõu pakkumist «koduste» naiste kaudu.
Tulemus pole siiski uus majandusmudel, vaid eri ajastute hübriid, «riistvara vanade juppide kokkulappimine». Reindustrialiseerimise lubadus võib teatud määral täituda, kuid töökohtade asemel tulevad robotid. Ja sotsiaalne regressioon – naiste ja sisserändajate tõrjumine – pole majanduslik innovatsioon, vaid tagasipöördumine minevikku.
Ometi on selles projektis oma loogika. Trumpi poliitiline baas ei otsi tehnokraatlikke lahendusi, vaid moraalset revanši. Neoliberaalne maailm, kus tootmine liikus Hiinasse ja kasumid aktsiaturule, jättis Ameerika töölisklassi nii majandusliku turvatunde kui sümboolse väärikuseta. Trumpi «Ameerika eelkõige» kõnetab neid, kellele on tundunud, et globaliseerumine oli nullsummamäng.
Paradoksaalsel moel peegeldavad sama struktuurset rahulolematust ka tema ideoloogilised vastased, need, kes ei näe probleemina mitte immigratsiooni ega rohepööret, vaid valitseva majanduskorralduse suutmatust tagada taskukohast elu. Zohran Mamdani tõus New Yorgi linnapeaks on selle kujukas näide: poliitiline vasaktiib reageerib samale majanduslikule kriisile teistsuguse, sotsiaalselt kaasavama keele kaudu. Kui Trump lubab taastada kadunud väärikuse läbi tööstusliku nostalgiapoliitika, siis Mamdani kõneleb eluaseme, hariduse ja tervishoiu kättesaadavusest, elukalliduse kriisist, mis ühendab väga erinevaid valijaid. Mõlemal juhul on alltekst sama: tunne, et senine majandusmudel ei tööta enam enamiku inimeste jaoks ning vajab uut ühiskondlikku lepet.
Globaalne majanduskorraldus on jõudnud süsteemse kriisini
Maailmamajanduse praegune kriis ei ole lihtsalt tsükliline langus, vaid süsteemne murdepunkt. Kui turumajandus on superarvuti, siis riistvara on hakanud lagunema – globaalsed tarneahelad killustuvad, dollarikaubanduse hegemoonia nõrgeneb, kliimamuutus muudab tootmise füüsilist alust ja rahvastiku vananemine seab kahtluse alla töö- ja maksusüsteemid.
Sellises olukorras ei piisa enam vanade ideede ümberkirjutamisest. Me ei saa lihtsalt lappida neoliberaalset koodi ega taastada 1950. aastate heaoluriiki. Tuleb otsustada, milleks majandus üldse eksisteerib. Kas eesmärk on kasum, tööhõive, kliimaneutraalsus, regionaalne tasakaal või midagi muud?
Euroopa dilemma ja Euroopa majanduse tulevik
Euroopas on see küsimus veelgi teravam. Kui Ameerika võib endale lubada reboot’i ühe poliitilise liidri valimiste kaudu, siis Euroopa Liit on süsteem, mis põhineb konsensusel, mitte revolutsioonil. Kuid ka siin on surve kasvamas. EL seisab kolme vastandliku jõu ristmikul: Trumpi Ameerika nõuab kaubanduslikku lojaalsust ja julgeolekupoliitilist alluvust, Hiina pakub turge ja tehnoloogilist sõltuvust, kuid mitte väärtuspõhist partnerlust, Euroopa avalikkus ootab majanduskorraldust, mis looks õiglust, mitte ainult stabiilsust. Just need valikud kujundavad Euroopa majanduse tuleviku järgmisteks kümnenditeks.
Von der Leyeni komisjon on püüdnud vastata «rohe-industriaalse» uue leppega – Euroopa rohekokkulepe ja tööstuspoliitika, mis lähtub Bideni administratsiooni juurutatud Inflation Reduction Acti loogikast. Kuid see meenutab pigem vana süsteemi säilitamist uute loosungitega. Kui EL ei sõnasta uut majanduslikku eesmärki, näiteks demokraatliku turumajanduse versiooni, mis ühendab rohepöörde, sotsiaalse solidaarsuse ja tehnoloogilise suveräänsuse, siis jäädakse Ameerika ja Hiina vahele passiivseks objektiks, mitte iseseisvaks süsteemiarhitektiks.
Majandus kui ühiskondlik lepe, mitte turumehhanism
Mis võiks olla see «uus tarkvara», mida globaalne majanduskorraldus vajab? Euroopa kontekstis võiks vaadelda kolme valikut.
Status quo – tehnokraatlik stabiilsus, mis põhineb lootusel, et Trumpi ja äärmuspopulismi laine möödub ning vana maailm taastub. See oleks mugav, kuid illusoorne valik. Tulu ja võimu kontsentratsioon, kasvav ebavõrdsus ja ökoloogiline kriis ei luba süsteemil pöörduda «tagasi normaalsusesse».
Vasakpopulistlik vastus – uus sotsiaalne lepe. Sandersi ja Ocasio-Cortezi liikumised Ameerikas, aga ka mitmed Euroopa rohelised ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad püüavad sõnastada alternatiivi, kus riik sekkub aktiivselt majandusse, et jagada ressursse ja luua strateegilisi investeeringuid. Kuid küsimus on, kas see projekt suudab kaasata ka ettevõtlikku keskklassi, mitte ainult noori ja haritud valijaid.
Liberaalne mõttevool pakub «rohkuse majanduse» (Abundance Agenda) ideed, mis püüab ühendada turu dünaamika ja sotsiaalse eesmärgi: vähendada bürokraatiat, soodustada innovatsiooni, kuid samas suunata kasvu ühiskondlikku hüvangusse. Euroopas võiks see tähendada uut tööstuspoliitikat, mis paneb teaduse, rohetehnoloogia ja taristuinvesteeringud ühte strateegilisse raamistikku.
Kõige realistlikum tulevikumudel võibki olla just selline hübriid: populismi ja poliitilise, mitte tehnokraatliku «rohkuse programmi» sulam. See tähendaks majandusmudelit, mis ei hülga turge, kuid määratleb need ümber: mitte eesmärgina, vaid kollektiivse heaolu loomise vahendina.
Geopoliitika kui uus majanduse raam
Globaalne majanduskorraldus ei ole kunagi olnud vaid majanduslik, see on alati geopoliitiline. 20. sajandi sõjajärgse majanduskorra aluseks oli Ameerika julgeolekutagatis. Neoliberaalne globaliseerumine toimis, sest USA kontrollis finantssüsteemi ja turvalisi mereteid. Praegu neist eeldusest enam rääkida ei saa.
Hiina ja Ameerika vahel on kujunemas paralleelsed turumajandused, üks riigikapitalistlik ja autoritaarne, teine turukapitalistlik ja populistlik. Euroopa peab otsustama, kas ta ehitab kolmanda tee või jääb nende kahe süsteemi vaheliseks sõltlaseks.
Superarvuti metafoor sobib siingi: riistvara muutub, kui energiaturud, tarneahelad ja sõjaline julgeolek muutuvad poliitiliseks relvaks. Olukorras, kus USA ja Hiina kasutavad majandust võimu pikendusena, on Euroopa ainuvalik oma «operatsioonisüsteemi» autonoomia. See eeldab uut majanduskorraldust, mis suudab ühendada turumajanduse ja strateegilise enesekaitse, majanduse kui julgeoleku laienduse.
Süsteemi ümberlaadimine on vältimatu, kuid see, milline maailmamajanduse versioon võidule pääseb, sõltub poliitilistest valikutest. Ajaloos on alati olnud hetki, mil ühiskond otsustab, mis on majanduse põhieesmärk. 1930. aastatel olid need töö ja stabiilsus. 1980. aastatel inflatsiooni ohjamine ja kasumi taastamine. 2020. aastatel tuleb otsustada, kas eesmärk on jätkuv kasv või hoopis jätkusuutlik eksistents.
Probleem pole teadmistes ega ideedes, neid on rohkelt. Probleem on poliitilises julguses. Kui ühiskonnad lasevad uue «riistvara» täita populistlikul regressil, siis saame majanduskorralduse, mis meenutab rohkem 19. sajandit kui 21. sajandi keskpaika. Kui aga suudame sõnastada uue ühiskondliku kokkuleppe, mis ühendab rohepöörde, digitaalse innovatsiooni ja sotsiaalse võrdsuse, võib luua aluse kestva turumajanduse kolmandale ajajärgule.
Kes kirjutab tuleviku koodi?
Globaalne majanduskorraldus ei ole anonüümne süsteem, mis töötab omasoodu. Iga ümberlaadimine on olnud poliitiline valik. Sõjajärgne majanduskord sündis hirmust revolutsiooni ees, neoliberalism sündis hirmust inflatsiooni ja töörahutuste ees. Nüüd sünnib reboot hirmust geopoliitilise, ökoloogilise ja sotsiaalse lagunemise ees.
Turumajandus on osanud end alati uuesti leiutada. Kuid selle tarkvara kirjutamine on poliitiliste otsustajate käes, kellest sõltub, kas tuleviku majanduskorraldus saab olema regressiivne, tehnoutopistlik või ühiskondlikult kaasav. Aeg on piiratud. Iga viivitus kasvatab tõenäosust, et uue majanduskorralduse versioon ei sünni mitte valikutest, vaid kaosest. Küsimus ei ole ainult selles, milline saab olema globaalne majanduskord, vaid millise tee valib Euroopa majanduse tulevik.
Continue reading other articles here.