Kliimadiplomaatia ei ole enam suurte unistuste projekt, vaid pika mängu kunst, kirjutab endine diplomaat Clyde Kull Äripäevas.
Kümme aastat pärast Pariisi kokkulepet seisab maailma kliimadiplomaatia silmitsi eksistentsiaalse küsimusega: kas ÜRO kliimakonverentsid (COP), need tohutud iga-aastased foorumid kümnete tuhandete osalejatega, suudavad veel midagi muuta või on neist saanud pelgalt sümboolne rituaal? Esmaspäeval, 10. novembril Brasiilias, Amazonase jõe kaldal asuvas Belémi linnas alanud kahenädalane COP30 saab olema selle küsimuse üheks proovikiviks. See puudutab otseselt küsimust, kas ÜRO kliimakonverentsid on täna veel mõjukad.
Pariisi vaim ja Belémi reaalsus
Kui Pariisi kliimakokkulepe 2015. aastal allkirjastati, valitses maailmas harukordne optimism. Peaaegu 200 riiki, seal hulgas Euroopa Liit, kinnitasid ühise eesmärgina globaalse soojenemise piiramise 1,5 °C-ni. Esmakordselt andis rahvusvaheline kooslus turule ja investoritele signaali, et energiamajanduse üleminek on vältimatu.
Kümme aastat hiljem on toon sootuks teine. Trump on taas Ameerika Ühendriike lepingust välja viimas, nimetades kliimamuutust pettuseks ja rohepööret väljamõeldiseks. COP30 ametlikule osale eelnenud kõrgetasemelisel foorumil puudusid Hiina, Jaapani, USA ja India liidrid – neli riiki, kelle ühised süsinikuheited ületavad 50% maailma heidete kogumahust. Wall Streeti pangad, kes veel hiljuti võistlesid oma „neto-null“ lubadustega, on vaikselt taganemas. Isegi ÜRO kliimasekretariaat tunnistab, et 1,5 kraadi eesmärk on sisuliselt surnud.
See ei tähenda siiski, et kõik oleks kadunud. Kliimadiplomaatia tulemusi ei mõõdeta mitte konverentside deklaratsioonidega, vaid rahavoogude ja tehnoloogiliste nihete suundumustega, mida need käivitavad. ÜRO kliimakonverentsid on kriitilise tähtsusega signaalide andmisel.
Bloomberg NEF-i andmetel on aastatel 2014–2024 puhta energia üleminekusse voolanud üle 10 triljoni dollari, neist rekordilised 2 triljonit ainuüksi 2024 aastal. See pole seisak, vaid hiiglaslik struktuurne muutus.
Samm katastroofist kaugemale
Pariisi kokkuleppe üks arhitekte Laurence Tubiana on meenutanud, et lepingu tõeline väärtus ei seisnenud juriidilises siduvuses, vaid ootuses, et majandus ja turud võtavad rohepöörde enda kanda. „Tahtsime, et majandussektor usuks, et üleminek on peatamatu ja vältimatu,“ ütles ta. „See usk püsib, isegi kui poliitiline toetus kõigub.“
Just see seletabki, miks COPdel on endiselt mõte. Kliimadiplomaatia ei loo imet, kuid loob raamid, milles kapital ja tehnoloogia hakkavad liikuma uues suunas. See protsess ei sõltu enam päevapoliitikast ega juhivahetustest.
ÜRO kliimaraamistiku sekretariaadi viimase prognoosi kohaselt on esimest korda ajaloos globaalsed heitkogused hakanud langema – 2035. aastaks hinnanguliselt 10% madalamale võrreldes 2019. aastaga. See on märgiline muutus.
Kümme aastat tagasi kardeti, et maailm liigub 4 °C soojenemise suunas. Nüüd näib tõenäolisem vahemik 2,3–2,8 °C. See pole võit, kuid see on selge samm kaugemale katastroofist.
Trumpi vari Belémi kohal
COP30 ei toimu vaakumis. Brasiilia kohtumist varjutavad geopoliitilised pinged, eelkõige Ühendriikide ähvardused seoses võimaliku sõjalise sekkumisega Venezuelas ning surve Kolumbia aadressil. See avaldas näiteks mõju 9.-10. novembril Kolumbias toimunud EU-CELAC tippkohtumise osaluse tasemele, kus puudusid paljud liidrid.
Ühendriikide president ei saada COP30 konverentsile ühtegi kõrget ametnikku. See on poliitiline sõnum, mis õõnestab kogu protsessi usaldusväärsust. Kui maailma suurim majandus kõnnib isepäi, siis miks peaksid teised ohverdama oma majanduslikku mugavust?
Märkimisväärne on aga see, et hoolimata Trumpi retoorikast jätkavad paljud Ameerika osariigid, linnad ja ettevõtted endiselt kliimaneutraalsuse kursil. See ongi COP-protsessi varjatud tugevus – isegi kui tipp-poliitika kõigub, jäävad majanduslikud ja institutsionaalsed trajektoorid püsima.
Pariisi kokkuleppe piirid
Kümne aastaga on selgeks saanud ka Pariisis kokkulepitu piirid. Kokkuleppe keskne mehhanism – riikide nn rahvuslikult määratud panused (NDCd) – tugineb vabatahtlikule, mitte siduvale lubadusele. See oli toona pragmaatiline viis kaasata kõik riigid, ent nüüd on see osutunud süsteemi nõrgimaks lüliks.
ÜRO värske analüüs näitab, et isegi kui kõik riigid täidaksid oma praegused lubadused (mis on suur „kui“), tähendaks see ikkagi 2,3–2,5 °C soojenemist. See on parem kui neljakraadine stsenaarium, kuid siiski kaugel teadlaste soovitustest. Ning kui poliitika kaldub kõrvale, nagu USA puhul, siis võib tulemus kiiresti halveneda.
Endine USA kliimadiplomaat Nigel Purvis kirjutab, et Belémi kohtumisel saavutatakse parimal juhul „protsess, mis võiks tulevikus soodustada teaduspõhisemaid poliitilisi otsuseid“. See kõlab tagasihoidliku lohutusauhinnana, ent just sellised protsessid ongi kliimadiplomaatia tegelik mootor.
Raha küsimus: triljon aastas
Brasiilia, selle aasta tippkohtumise võõrustaja, soovib COP30-l tõsta tähelepanu keskmesse globaalse finantssüsteemi reformi. Koos eelmise aasta korraldaja Aserbaidžaaniga on Brasiilia välja käinud nn Bakuu–Belémi teekaardi, mille eesmärk on tagada 2035. aastaks arenguriikidele 1,3 triljonit dollarit aastas kliimarahastust.
See number võib tunduda ulmeline, kuid just sellises suurusjärgus on vaja investeeringuid, et vähendada energiavaesust, ehitada kliimakindlat taristut ja peatada metsade hävitamine. Kava näeb ette nii IMFi reformi kui ka uute maksude kehtestamist finantstehingutele ja ülirikastele.
See on poliitiliselt plahvatusohtlik ettepanek, kuid Brasiilia püüab selle abil siduda kliimapoliitika ülemaailmse ebavõrdsuse küsimusega, mis on ehk ainus viis taastada COP-protsessi legitiimsust globaalse lõuna silmis.
Kus sünnib tegelik muutus?
ÜRO kliimasekretariaadi endine juht Christiana Figueres on öelnud: „Oleme jõudnud täiesti uude ajajärku. Küsimus on nüüd selles, kuidas tuua rahvusvahelised otsused reaalselt maapinnale.“
Selles mõttes on COP vaid stardipauk, mitte finiš. Bloomberg Greeni analüüs, mis jälgis päikesepaneele Poola katustel, metaanilekkeid Sahara kohal ja elektrisõidukeid Vietnamis, järeldab, et kliimadiplomaatia ei lähe tühja. ÜRO tekstid ja kokkulepped on tasapisi nihutanud investeeringute loogikat: Poola söemaardlad on asendumas päikeseparkidega, Hiinas kerkivad uued tuumareaktorid, Nigeerias maksustatakse plastpakendeid, Kolumbias investeeritakse päikese- ja tuuleenergeetikasse.
Need sammud pole veel piisavad, kuid on tõenduseks ÜRO kokkulepete tõukejõust.
Kas on põhjust optimismiks ÜRO kliimakonverentside tuleviku suhtes?
Belémi COP on oma olemuselt tagasihoidlikum kui Dubai või Glasgow kohtumised COPi hiilgeaegadel. Puuduvad varasemate konverentside miljardäride paneelid ja „rohelise kapitalismi“ pidustused. Paljud suurettevõtted tegutsevad nüüd vaiksemalt, keskendudes tulemusele, mitte reklaamile.
Ühelt poolt on see märk väsimusest, teisalt aga küpsusest. Kliimapoliitika on kolinud loosungitelt praktilisemale tasandile.
Siin peitub aga ka risk, et poliitiline surve võib hajuda. Kui avalik tähelepanu kaob ja konverentsid muutuvad tehnokraatlikeks, siis väheneb demokraatlik impulss, mis sundis valitsusi 2015. aastal tegutsema.
Kliimapoliitika pärast illusioone
Belémi konverentsi eesmärk ei ole enam unistada maailma päästmisest. Maailm ise on liiga killustunud, geopoliitika liiga mürgine ja ressursid liiga piiratud. Kuid isegi sellises olukorras on COP-protsessil oma väärtus. See on koht, kus säilib vähemalt ühine keel – arusaam, et probleem on päriselt olemas ja eeldab tegutsemist.
Võib tunduda tühine, kuid rahvusvahelises poliitikas on ühise keele säilitamine sageli eeltingimus kõigele muule. Kui see kaoks, kaoks ka raam, milles saaksid kokku teadus, rahandus ja poliitika.
COPi tegeliku tähenduse otsimisel tuleks vaadata kaugemale päevapoliitikast. Ükski tippkohtumine ei päästa planeeti, kuid igaüks neist nihutab piire selle vahel, mis on võimalik ja mis on mõeldamatu.
Kui 2015. aastal oli veel mõeldav maailm, mis soojeneb 4 °C võrra, siis 2025. aastal on see juba kujuteldamatu. See muutus on sündinud aeglaselt, kompromisside ja protsesside kaudu, mille üle kliimadiplomaadid on aastaid vaielnud.
COP30 ei pruugi tuua hiilgavat läbimurret, ent kui Brasiilia suudab käivitada reaalse arutelu selle üle, kuidas suunata globaalse finantssüsteemi triljonid arenguriikide kliimaprojektidesse, võib see osutuda olulisemaks kui ükski uus deklaratsioon.
Kliimadiplomaatia ei ole enam suurte unistuste projekt, vaid pika mängu kunst. Ja seni, kuni selles mängus liiguvad triljonid, mitte pelgalt sõnad, on COP endiselt elus.
Continue reading other articles here.