- Pole raske mõelda tagasi kümne aasta tagusele ajale ja kujutada ette teistsugust ajaloo kulgu.
- Nii ahvatlev kui see ka ei ole, oleks ainuüksi Trumpi süüdistada liiga lihtsustatud.
- Lääne võim ja mõju ei ole kadunud, kuid selle struktuur on nõrgenenud ja vähem prognoositav.
Kui lääne ajastu on lõppenud, mis saab edasi, mis järgneb sellele? Ühene vastus puudub, kuid üks asi on kindel: maailm muutub mitmepoolsemaks, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Kusagil paralleeluniversumis on ÜRO 80. sünnipäev tagasihoidlik, kuid rõõmus sündmus: tõstetakse klaase saavutuste terviseks ja tehakse kokkuvõte pika teekonna kohta, mis veel ees ootab. Aeg, mil tähistatakse saavutatud verstaposte ja võetakse õppust möödalastud võimalustest. Eelkõige aga aeg, mil uuendatakse ühist pühendumust ülemaailmsete väljakutsete ületamisele.
Selle asemel on 2025. aasta septembris Maal meeleolu ühtlaselt sünge. Kui ÜRO ei ole «vabalanguses», siis kannatab ta «asjakohatuse kriisi» all. Võib-olla ei sobi ta enam oma otstarvet täitma. Organisatsiooni humanitaarabi kõrgem ametnik Tom Fletcher võttis selle kokku kõige paremini: ÜRO juhitud rahvusvaheline süsteem seisab silmitsi «täiusliku tormiga: alarahastatud, ülekoormatud ja rünnaku all».
Kas see pidi nii olema?
Pole raske mõelda tagasi kümne aasta tagusele ajale ja kujutada ette teistsugust ajaloo kulgu. 2015. aastal võtsid ÜRO liikmesriigid vastu säästva arengu eesmärgid ehk SDGd – ambitsioonika 17-osalise tegevuskava, mille eesmärk on kaotada vaesus ja nälg, pidurdada kliimamuutust ning tagada inimkonnale rahu ja heaolu aastaks 2030.
Toonane USA president Barack Obama ei kujutanud seda algatust idealistlikuna, vaid valgustatud omahuvi harjutusena. «Arengu toetamine ei ole heategevus, vaid üks targemaid investeeringuid, mida saame oma tulevikku teha,» ütles ta 2015. aastal ÜRO Peaassambleele peetud kõnes. «Lõppude lõpuks on just arengu puudumine – kui inimestel pole haridust, tööd ega lootust ning nad tunnevad, et nende põhilist inimväärikust rikutakse – see, mis tekitab meie maailmas pingeid, konflikte ja ebastabiilsust.»
«Selles töös jäävad Ameerika Ühendriigid teie partneriks,» lisas Obama. «Katastroofide ja kriiside ajal võib maailm loota Ameerika rahva sõprusele ja suuremeelsusele.»
Kümme aastat hiljem seisab maailm silmitsi hoopis olukorraga, kus Ameerika Ühendriikidele loota enam ei saa. Vähe sellest, et president Donald Trump likvideeris Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuuri ja lõpetas ÜRO rahastamise – tema administratsioon on mõistnud SDG hukka kui «globalistliku ettevõtmise», mis on mõjutatud «soolisest võrdõiguslikkusest ja kliimaideoloogiast» ja «vastuolus Ameerika Ühendriikide suveräänsusega». Tõepoolest, praegune mure ÜRO olukorra pärast on seotud sellega, kas organisatsioon üldse suudab Trumpi teise ametiaja üle elada.
Nii ahvatlev kui see ka ei ole, oleks ainuüksi Trumpi süüdistada liiga lihtsustatud. 2030. aasta arengukavas oli juba mõningaid ebaõnnestumise algeid – eeldusi, mis tuginesid lääneriikide pidevale juhtrollile, globaalsetele partnerlustele ja rahastamisele, ehkki need polnud tagatud. Kui vaadata maailma tervikuna, on ilmne, et areng ei toimi automaatselt rahu ja stabiilsuse loomise mehhanismina. Lääne juhitud korra alluvuses võivad ka kõige paremad kavatsused sattuda geopoliitiliste tõrgete ja regionaalsete konfliktide lõksu.
Näiteks Rwanda ja Etioopia, mõlemad arengu edulood, on viimastel aastatel järginud poliitikat, mis õhutab konflikte ja destabiliseerib piirkondi. Sellised näited illustreerivad, kuidas areng annab riikidele reaalset võimu: võime heas ja halvas mõttes projitseerida jõudu, kujundada narratiive ja järgida riiklikke projekte. Arengu tulemused ei ole neutraalsed – need muudavad võimutasakaalu ja geopoliitilist maastikku.
Selline perspektiiv näitab ka, miks lääneriikide optimistlik loogika ei pruugi alati toimida. Obama 2015. aasta kõnes rõhutatud seos vaesuse vähenemise ja rahu suurenemise vahel on keerulisem, kui arenguvõimekus jaguneb ebavõrdselt ja geopoliitiline mõju muutub mitmekesisemaks. Lääne juhitud globaalne korra alus hakkas mõranema juba enne Trumpi, isegi kui tema administratsioon kiirendas selle lõhenemist.
See ei tähenda, et SDGde visioon oleks ekslik. Vastupidi, see esindas erakordset ja terviklikku püüdlust maailma paremaks muuta. Kuid nimetatud visioon tugines maailmale, kus pole konflikte, kus lääneriigid säilitavad oma eelise ja saavad kontrollida globaalset arengut nii, et see ei ohusta olemasolevat korra ja võimu tasakaalu. Kui need eeldused ei pea paika, pragunevad SDGde rakendamise alused ja seega ka laiem rahvusvaheline kord, mis ulatub kaugemale kui Trump, isegi kui ta osutus lammutuskuuliks, mille all kogu kehtiv kord kokku varises.
Tõepoolest, praegu valitseb ka USAs parteiülene konsensus, et liberaalne rahvusvaheline kord on surnud, et Ameerika Ühendriikide külma sõja järgne suur strateegia «ülemvõimust», mis põhineb valgustatud omakasupüüdlikkusel reeglitel põhineva korra raames, ei ole enam elujõuline.
Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa liidrid tunnevad end väsinuna ja on vähem valmis tegutsema ühiselt, tuginedes ainult ühistele väärtustele. Lääne võim ja mõju ei ole kadunud, kuid selle struktuur on nõrgenenud ja vähem prognoositav.
Kui lääne ajastu on lõppenud, mis saab edasi, mis järgneb sellele? Ühene vastus puudub, kuid üks asi on kindel: maailm muutub mitmepoolsemaks. Keskmise suurusega riigid hakkavad mängima reeglite kehtestamises ja oma keskkonna kujundamises suuremat rolli. Nii nagu Kanada peaminister Mark Carney hiljuti rõhutas, on oluline tunnistada enda tugevaid külgi ja neid ära kasutada. Tegelikult ei ole see üleminek, vaid murrang: maailm ei oota, et Washington naaseks endise olukorra juurde.
Põhiraskus selles tulevases korras langeb tõenäoliselt Aasiale, maailma majandusmootorile, mis andis aastatel 2015–2021 enam kui poole maailma SKP kasvust. Aasia ja Vaikse ookeani riigid on juba loonud uusi mitmepoolseid kaubanduslepinguid ja norme, sõltumata lääneriikide killustuvast tegevusest. Ameerika protektsionistlik suund ei peata seda protsessi.
ÜRO juhitud globaalne süsteem jääb püsima ja mängib ka tulevikus oma rolli, isegi kui see roll on vähenenud. Tekkinud vaakum täidetakse – aga millega, see küsimus jääb lahtiseks.
Kokkuvõte:
ÜRO seisab silmitsi kriisiga, mida on süvendanud Donald Trumpi poliitikad, kuid süü ei lasu ainult temal. Lääne mõju ei ole kadunud, kuid see on killustunum ja vähem prognoositav. Säästva arengu eesmärkide (SDG) visioon oli ambitsioonikas, ent tugines liialt lääneriikide püsivale juhtrollile. Tänane maailm muutub üha mitmepoolsemaks, kus keskmise suurusega riigid ja eriti Aasia hakkavad kujundama uut rahvusvahelist korda. ÜRO jääb alles, kuid selle roll on väiksem kui varem.
Loe kogu artikkel: https://arvamus.postimees.ee/8331609/clyde-kull-kas-uro-elab-trumpi-ametiaja-ule
