Uues globaalses majanduses ei või endale lubada pikaajalisi strateegiaid, mille eelduseks on regulatiivne, geopoliitiline või majanduslik stabiilsus, sest need eeldused võivad muutuda üleöö, kirjutab endine diplomaat Clyde Kull Äripäevas.
Maailm on kiiresti muutumas: turgude volatiilsus, poliitiline killustatus ja kasvav protektsionism sunnivad meid ümber mõtestama senised maailmamajanduse analüüsiraamid. Tähelepanu keskmesse tõusevad kolm struktuurset tegurit, mis kujundavad uut globaalset maastikku – kapitalivoogude iseloom, demograafilised trendid ning poliitilise ideoloogia muutumine. Äärmist volatiilsust ei ole kunagi võimalik täielikult vältida, kuid seda saab vähemalt juhtida.
Kapital liigub nüüd uutel radadel
Kapitali liikumist kujundavad üha enam regulatiivsed piirangud ja geopoliitilised pinged – alates Lääneriikide investeerimiskeeldudest strateegilistesse sektoritesse Hiinas kuni Hiina enda vastusammudeni tehnoloogia ja tooraine ekspordis. Samal ajal otsivad investorid kõrgema tootlusega võimalusi eri piirkondades ja varaklassides, mis on suurendanud kapitalivoolu nii kiiresti arenevatesse Aasia majandustesse kui ka Euroopa kaitse- ja energiasektorisse. Globaalne aktsiaturg on endiselt tugevalt kontsentreeritud: USA moodustab ligi 70% maailma turuväärtusest, kuid järjest rohkem kapitali liigub ka Lõuna-Korea, India ja Lähis-Ida börsidele. Erakapitali turul ulatub globaalne maht üle 13 triljoni dollari, kusjuures investeeringud on üha enam hajutatud tehnoloogia, tervishoiu ja rohetehnoloogia vahel.
Samas on maailmamajanduse võlakoormus kasvanud rekordilise 237%ni SKPst, mis tõstatab küsimusi nii võlakohustuste omanike kui ka varjatud finantsvõimenduse ulatuse kohta. USA ja Hiina kõrval on silmatorkavaks võlakasvuks näiteks Jaapan (võlg üle 250% SKPst) ja mitmed Euroopa riigid, sh Kreeka ja Itaalia.
Täiendavat muret valmistab varipangandussektor, mille varad ulatuvad juba 63 triljoni dollarini – 78% maailma SKPst – ning see on laienenud ka väljaspool USA turgu, hõlmates ulatuslikke laenu- ja derivatiivtehinguid Euroopas ja Aasias. Küsimus „kes milliseid võlgu omab ja kus asuvad peamised finantsvõimenduse riskid?“ on nüüd sama terav nii Singapuris kui Frankfurdis.
Demograafia: ebaühtlane areng
Teine oluline muutus tuleneb demograafiast. ÜRO prognooside järgi kasvab maailma rahvaarv praeguselt 8,1 miljardilt 11,2 miljardini 2100. aastaks. Peaaegu 90% inimestest elab tärkava turumajandusega riikides, kus rahvastik kasvab jätkuvalt – eriti Aafrikas, Indias ja Lähis-Idas. Nendes piirkondades on sündimus vähemalt 2,1 last naise kohta, mis tähendab, et elanikkond püsib noor: Aafrikas on üle poole elanikkonnast alla 25-aastased, OECD riikides aga vaid viiendik.
Vastupidine trend toimub Euroopas ja Hiinas, kus rahvastik vananeb ja kahaneb. Eurostati andmetel saavutab Euroopas elanike arv haripunkti 2026. aastal (453,3 miljonit) ning langeb sajandi lõpuks 419,5 miljonini. Hiina elanike arv võib väheneda praeguselt 1,4 miljardilt alla 800 miljoni. Need nihked mõjutavad nii tööjõuturgu kui ka nõudlust tooraine, energia ja toidu järele. Näiteks India sõltub endiselt suuresti söest ja fossiilkütustest, hoolimata taastuvenergia arengust.
Rahvastiku vananemine muudab ka finantskäitumist ja mõjutab selle kaudu finantsturge: kapitali kasvatamiselt liigutakse kindla ja prognoositava sissetuleku eelistamise suunas.Turud peavad kohanema ka enneolematu varade põlvkondadevahelise ülekandega – Cerulli Associates’i hinnangul jõuab beebibuumi põlvkonna ja milleeniumlaste vaheline varade ülekanne 2045. aastaks 84 triljoni dollarini.
Ideoloogia ja geopoliitika uued piirid
Kolmandaks tuleb arvestada ideoloogiliste lõhedega. Mitmepoolsuse lagunemine ning kaubanduse, kapitali, rände ja ideede killustumine sunnib ettevõtteid ja riike ümber hindama oma strateegiaid. Ameerika suurettevõtted, sealhulgas digihiiud, teenivad endiselt üle poole tuludest välismaal, kuid pingestunud liitlassuhted ja muutuvad kaubandusreeglid võivad nende äritegevust oluliselt mõjutada. Deglobaliseerumine soodustab tsentraliseeritud tarneahelaid ja raskendab kasumi repatrieerimist.
Poliitilised pinged – näiteks Trumpi administratsiooni tollimaksud ja väljasaatmised – võivad lähiajal tõsta hindu ja kiirendada inflatsiooni, vähendades samal ajal ettevõtete investeerimisvõimet. Pikemas plaanis süvendavad nii deglobaliseerumine kui ka tehnoloogia areng – tehisintellekt, kvantarvutus – olemasolevaid ideoloogilisi lõhesid.
Uued geopoliitilised jõujooned on kujundanud vastasseisu riikliku kapitalismi ja turukapitalismi vahel. BRICS+ riigid, mis koondavad 45% maailma elanikkonnast ja 35% SKPst, suurendavad oma rolli rahvusvahelises kaubanduses ja toormeturgude hinnakujunduses ning loovad alternatiive traditsioonilistele institutsioonidele. Sellised arengud raskendavad üleilmsetele probleemidele lahenduste leidmist ja globaalse ühtsuse saavutamist – isegi sellised varasemalt ambitsioonikad ettevõtmised nagu ÜRO kliimakonverentsid on jäänud hambutuks.
Aeglase majanduskasvu tingimustes muutuvad kaubandus, rahandus, energia, tehnoloogia ja migratsioon üha enam poliitilisteks relvadeks. Keerukus kasvab ja läbipaistvus väheneb, mis lühendab otsuste tegemise akent kapitali ja tööjõu jaotamisel. Kui varem planeeriti majandus- või äritsükleid viie aasta kaupa, siis nüüd on realistlik mõelda pigem järgmise 18 kuu perspektiivis.
Sellises volatiilses keskkonnas saab edukuse kriteeriumiks kohanemisvõime. Enam ei või endale lubada pikaajalisi strateegiaid, mille eelduseks on regulatiivne, geopoliitiline või majanduslik stabiilsus – sest need eeldused võivad muutuda üleöö.