- Trump kuulutas laupäeval rahvuslikus pöördumises rünnaku «suureks eduks».
- Trumpi lubadus «rahu läbi jõu» pannakse nüüd proovile suuremal määral kui kunagi varem.
Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on teinud oma kahe ametiaja jooksul kõige riskantsema ja julgema välispoliitilise käigu, otsustades ühineda Iisraeli ulatusliku õhurünnakuga Iraani tuumarajatiste vastu, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Ehkki Trump oli aastaid lubanud vältida Ameerika viimist uutesse sõdadesse, on ta nüüd ise sekkunud relvastatud konflikti, mille tagajärjed võivad olla globaalsed ja pikaajalised.
Rünnaku ulatus oli märkimisväärne – sihikule võeti Iraani kõige paremini kindlustatud tuumaobjektid, sealhulgas sügaval maa all paiknev Fordow’ rajatis. Trumpi administratsiooni ametnikud teatasid, et USA tegutses alles pärast veendumust „suures tõenäosuses edule“ – mis saavutati tänu nädal aega kestnud Iisraeli eeltööle, millega Iraani kaitsevõimekust olulisel määral nõrgestati.
Trump kuulutas laupäeval rahvuslikus pöördumises rünnaku „suureks eduks“ ja esitas Iraanile ultimaatumi: kas naasta läbirääkimistele või valmistuda edasisteks löökideks. Kuid vastuseks on Teheran ähvardanud Ameerika sõjaväebaase, sulgeda Hormuzi väina – maailma olulisima naftatee – ja aktiveerida oma piirkondlikud liitlassõdurid USA ja Iisraeli huvide vastu kogu Lähis-Idas ja kaugemalgi.
Asümmeetrilise sõjapidamise võimalus on analüütikute sõnul vägagi reaalne. Endine USA Lähis-Ida rahuläbirääkija Aaron David Miller nentis, et kuigi Iraani sõjaline võimekus on löögi saanud, pole neil kavatsust vaikselt taanduda. „See ei lõppe kiiresti,“ ütles ta. Samas võib Iraan kasutada rünnakuid ettekäändena tuumarelva arendamise õigustamiseks, näidates, et diplomaatia pole tulemuslik.
Rahvusvahelised relvakontrolli eksperdid on hoiatanud, et sõjaline sekkumine võib pikas perspektiivis hoopis tugevdada Iraani otsust arendada tuumarelva heidutusvahendina. „Sõjalöögid ei hävita teadmisi. Need lükkavad programmi tagasi, kuid tugevdavad motivatsiooni ja vähendavad usaldust diplomaatia vastu,“ seisab Arms Control Associationi avalduses.
Iraani tuumaagentuur teatas koheselt rünnaku järgselt, et nende „rahvusliku tööstuse“ arengut ei peata miski. Samuti kuulutas Iraani välisministeerium, et neil on „õigus kogu jõuga vastu seista USA sõjalisele agressioonile“. Retoorika on karm, kuid ei välista ka võimalust, et Iraan otsib tagasiteed diplomaatilisele rajale – kuigi palju nõrgemas positsioonis.
Kuid praegu, vahetult rünnaku järel, ei paista Iraanil olevat vähimatki huvi läbirääkimisteks. USA kodanikud ja sõjaväelased Lähis-Idas on Iraani riigitelevisiooni kommentaatori sõnul „legitiimsed sihtmärgid“. Analüütik Karim Sadjadpour Carnegie mõttekojast nentis, et Trumpi üleskutse rahule kõlab pigem lootusrikkalt kui realistlikult: „See avab pigem uue peatüki kui lõpetab senise.“
Mõned eksperdid hoiatavad, et kui Iraan ründab USA-d või annab märku uue tuumarelva arendamisest, võib Trump olla sunnitud liikuma režiimi vahetuse kursile – eesmärgile, millest tema administratsioon on seni avalikult distantseerunud. Kuid ajaloos on sarnased ambitsioonid sageli osutunud hukatuslikeks. „Tuleb olla väga ettevaatlik hiilivate missioonidega,“ ütles Laura Blumenfeld Johns Hopkinsi ülikoolist. „Lähis-Ida liivad on täis Ameerika ebaõnnestunud moraalsete kampaaniate jäänuseid.“
Samas on ka Iraani enda jaoks palju kaalul. Kui Iraan sulgeb Hormuzi väina, võib see tõsta naftahinda, tõugata USA inflatsioonilainesse ja destabiliseerida globaalseid turge – kuid see kahjustaks ka Hiinat, Iraani väheseid strateegilisi liitlasi.
Sisepoliitiliselt seisab Trump silmitsi opositsiooni kriitikaga. Demokraadid Kongressis on rünnakut juba hukka mõistnud ning isegi tema enda erakonna „MAGA“-tiib, mis on traditsiooniliselt sekkumiste vastane, võib nüüd reageerida negatiivselt. Trump, kes esimesel ametiajal ei sattunud ühegi suure rahvusvahelise kriisi keerisesse, on nüüd oma teise ametiaasta kuuendal kuul juba sügaval uues sõjalises konfliktis.
Tema lubadus „rahu läbi jõu“ pannakse nüüd proovile suuremal määral kui kunagi varem. Ta on avanud uue sõjarinde, samas kui lubatud sõjalõpped Ukrainas ja Gazas on endiselt saavutamata. „Trump on tagasi sõjanduses,“ nentis Richard Gowan, ÜRO vaatleja International Crisis Groupist. „Ma pole kindel, et keegi Moskvas, Teheranis või Pekingis kunagi uskus, et ta on rahutooja.“
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi USA rünnak Iraani tuumarajatistele võib anda lühiajalise strateegilise eelise, on selle pikaajalised tagajärjed äärmiselt ebakindlad. Sõjalised võidud võivad olla kergesti pöörduvad, kui diplomaatia ja strateegiline kannatlikkus jäävad tahaplaanile. Ja nagu ajalugu on korduvalt tõestanud, ei jää ükski Lähis-Ida kriis piiridesse, mida Washington või Tel Aviv algselt ette kujutasid.