- Kagu-Aasia ei soovi valida Hiina või USA vahel.
- Macron tahab luua uut Aasia-Euroopa koalitsiooni.
- Ameerika räägib jõu keeles ja Hiina vaikib trotslikult.
Hiina puudumine, Aasia mure ja Euroopa kohalolu – Shangri-La dialoogil jäi õhku küsimus, kas Kagu-Aasias õnnestub säilitada geopoliitiline tasakaal, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Kui Singapuris 2002 aastal pandi alus Shangri-La dialoogile, oli selle eesmärk anda Aasia ja lääne vahelisele julgeoleku ja kaitsepoliitika arutelule stabiilne platvorm. Äsja lõppenud tänavuselt foorumilt ei jäänud aga muljet, et stabiilsus oleks olnud selle Aasia kõige olulisema kaitsekoostöö tippkohtumise peamine märksõna. Hiina otsustas mitte osaleda, USA esines karmil toonil, Euroopa püüdis laiendada haaret ning Kagu-Aasia riigid… noogutasid, aga kahtlesid. Kohtumise keskmes oli USA kaitseminister Pete Hegseth sõnavõtt, mis andis aimu, milline saab olema teise Trumpi-ajastu Indo-Vaikse ookeani strateegia.
Hiina ei tulnud – aga oli kohal
Hiina kaitseministri puudumine kohtumiselt ei tähenda, et Peking oleks kõrvale jäänud. Vastupidi – Hiina varjutas paljuski kogu foorumit. Hegseth nimetas riiki otse ja selgelt suurimaks ohuks piirkonnas, viidates Taiwani-survele ja Lõuna-Hiina mere militariseerimisele. Vastuseks tuli Pekingilt tüüpiline, ent seekord ka veidi trotslikum sõnum: kui meid peetakse provokatsioonide allikaks, miks peaksime mängima mängu, mille reeglid on kellegi teise kirjutatud?
See retooriline küsimus võtab hästi kokku Hiina käitumise: „aktiivne passiivsus“, mille kaudu antakse mõista, et lääne pakutu ei ole Hiinale vastuvõetav. Ja Shangri-La dialoog, mida peeti varem poolneutraalseks foorumiks, ei pruugi Pekingi silmis seda enam olla.
Trumpi tariifide laiem mõju julgeolekule
Hegseth kinnitas, et Indo-Vaikse ookeani piirkonda ei jäeta tähelepanuta. Ta tõi esile kasvavad kaitsesuhted Jaapaniga, Indiaga ja Kagu-Aasia riikidega, andes sellega USA traditsioonilistele liitlastele ja partneritele Aasias vastuse küsimusele Trumpi pühendumuse kohta regioonis.
Tõsi, vastutasuks USA sõjalise kohaloleku ja julgeoleku garantiide eest küsib USA oma liitlastelt 5% SKP-st kaitsekuludeks, et hoida Hiinat eemal. „Ei ole mõistlik, et Euroopa riigid seda teevad, kuid Aasia peamised liitlased kulutavad kaitseks vähem, kuigi [Hiina] oht on veelgi suurem – rääkimata Põhja-Koreast“.
See oleks aga enamikule Kagu-Aasia riikidest suuresti üle jõu käiv, eriti kui USA kehtestab samal ajal 10–49% suurused tariifid, mis kahjustavad nende majandust.
Hegseth ütles ausalt: „Mina tegelen tankidega, mitte kaubandusega.“ Aga Aasias ei saa neid kahte lahutada – nagu Filipiinide kaitseminister märkis, on tariifid julgeolekuküsimus, sest need õõnestavad riikide suutlikkust investeerida omaenda kaitsevõimesse. Kriitikat jagus ka Singapuri ja Malaisia esindajatelt: kui majanduslik kindlus kaob, kaob ka võime geopoliitiliselt panustada.
Euroopa tuleb – kas vahemehena?
Üllatuslikult tõusis Euroopa seekordsel dialoogil peamiseks kolmandaks osapooleks. Prantsusmaa president Emmanuel Macron pidas esimese Euroopa liidrina avakõne, mis osutab Euroopa ambitsioonile mängida Indo-Vaikse ookeani piirkonnas aktiivsemat rolli. Macron kutsus üles looma uut Aasia-Euroopa koalitsiooni, mis oleks „kolmandaks teeks“ Washingtoni ja Pekingi vahelistes pingetes. “Meie ühine vastutus on tagada, et meie riigid ei jääks suurriikide valikute tagajärjel tekkinud tasakaalustamatuse kaudseks ohvriks”.
EL välispoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas manitses samuti tähelepanelikult jälgima Hiina-Venemaa koostööd: kui need kaks riiki räägivad „sajanditepikkustest muutustest“, ei tohiks me seda võtta kui lihtsalt retoorikat.
Euroopa sõnumite taga on tunda soovi ümberkujundada reegleid, mida seni on seadnud piirkonnas Hiina ning selle vastuolu lahendamine ei pruugi olla lihtne.
Kagu-Aasia: ei itta ega läände
Kagu-Aasia riigid, eesotsas Malaisia peaminister Anwar Ibrahimiga, olid otsekohesed – neil pole mingit soovi valida USA või Hiina vahel. Anwari sõnum „aktiivsest mitteühinemisest“ – vastuseks Macroni väitele, et see ideoloogia on aegunud – võib tunduda idealistlik, ent peegeldab regioonis laialt levinud mõtteviisi: väikeriigid ei soovi jääda konkureerivate suurriikide meelevalda.
Tema kriitika lääne „valikulise pahameele“ osas, eriti seoses Gaza kriisiga, oli meenutamaks, et väärtuspõhine diplomaatia kaotab mõju, kui reeglite põhist maailmakorda kaitstakse ainult seal, kus see sobib lääne strateegiliste huvidega.
Küberjulgeolek, merepõhi ja kosmos kui uued ohupiirid
Geopoliitika ei toimu enam ainult maismaal või merel. Nagu konverentsil rõhutati, osutavad Läänemeres kahjustatud merealused kaablid ja Lõuna-Hiina mere ümbruses toimunud häired, et küberruum, kommunikatsioonivõrgud ja kosmos on muutunud uueks rindejooneks.
Prantsuse relvajõudude minister Sebastien Lecornu nimetas neid kolme valdkonda „piirideta piirideks“ ning hoiatas kosmose militariseerimise ohtude ja neid reguleerivate tõhusate rahvusvaheliste eeskirjade puudumise eest. „Sind võib võita ilma, et sind vallutataks”. Piirkonna riigid olid ühel meelel, et koostöö nendes valdkondades on hädavajalik. ASEAN’i raames on sellega juba alustatud.
Lõpetuseks. Kui Hegseth soovis Shangri-La dialoogil saata signaali USA tugevusest ja pühendumusest, siis ta saatis ka teise sõnumi – et uus ajastu Indo-Vaikse ookeani poliitikas ei tugine enam samadele eeldustele kui varem. Shangri-La dialoog ei andnud seekord vastuseid, jättes aga õhku mitmeid küsimusi. Ameerika räägib jõu keeles, Hiina vaikib trotslikult, Euroopa otsib uut rolli ja Aasia – soovib mitte valida, vaid kohaneda.
Üks hiina vanasõna ütleb: „Kui suures jões on üleujutus, otsib tark kala sügavat, aga rahulikku vett“. Kas Aasia riikidel õnnestub leida see rahu pakkuv sügavus — ruum, kus eksisteerida suurriikide voolude vahel, näitab tulevik. Hiina kasvava agressiivsuse taustal ei pruugi see olla lihtne ülesanne ja võib osutuda möödapääsmatuks teha valikud.