Donald Trumpi administratsiooni sammud, nagu tollide kehtestamine ja liitlassuhete kahtluse alla seadmine, pole mitte USA uue juhtimisstiili tulemus, vaid märk sellest, et riik kohaneb uue maailmaga, kirjutab Clyde Kull Äripäeva essees.
Iga päev toob Washingtonist uusi teadaandeid, millega president Trump kas kärbib rahastust ja valitsuse struktuure, loobub kohustustest rahvusvahelistes orgaisatsioonides või hindab ümber liitlassuhteid.
Samas tasub silmas pidada, et sarnaselt Trumpi esimese ametiaja suurte poliitiliste muudatuste katsetele jääb lahtiseks, millised tema ettepanekutest avaldavad seekord püsivat mõju.
Derek Thompson ajakirjast The Atlantic kirjutab, et “Trumpi stiili üks eripärasid pole mitte ainult see, et asjad toimuvad pidevalt, vaid ka see, et paljud neist jäävad lõpuks… toimumata”.
Hea näide on tema lubadus ehitada Mehhiko piirile müür – enamus sellest jäi siiski ehitamata. Sama võib juhtuda ka tema uute suurte plaanidega.
Viimased nädalad on tekitanud järjekordse kaose: tollitariifide kehtestamine, peatamine ja taaskehtestamine on loonud ebakindluse, mis mõjutab maailma majandust ja selle tarneahelaid rohkem kui tariifid ise.
Kuid kas Trump tõesti määrab USA ja maailma tuleviku? Või on tema tegevus hoopis märk laiemast muutusest maailmakorralduses?
Hiina ja Venemaa esiletõus
Kahtlemata on Valgest Majast valguvate sõnumite tulv raputanud kehtivaid sise- ja välispoliitilika talasid. Rida neist poliitikameetmetest jäävad kehtima ja avaldavad püsivat mõju.
Lisaks omab USA endiselt ülekaalukat majanduslikku ja sõjalist mõjujõudu. Kuid rahvusvaheliste suhete üldises raamistikus on Trumpi, nagu iga juhi, võimalused poliitikate suunamiseks piiratud. See ei tähenda, et juhid ei ole olulised. Riigi, sealhulgas USA, välispoliitikat kujundab aga suuresti tema positsioon rahvusvahelises süsteemis.
USA puhul on see positsioon muutumas. Heitkem korraks pilk ajalukku. Enne esimest maailmasõda keskendus USA peamiselt omaenda kontinendi arengule. Pärast teist maailmasõda sai temast globaalne liider, kes kujundas maailmakorda ja seadis reeglid.
Kui 1991. aastal Nõukogude Liit lagunes, jäi USA ainsaks globaalseks suurvõimuks. Washingtonil avanes võimalus laiendada oma mõjuvõimu nii majanduslikult kui poliitiliselt. Nagu Hal Brands kirjeldab, põhines USA poliitika pärast külma sõja lõppu ideel, et „sõjaline hegemoonia taltsutab võimalikke väljakutsujaid, kuni majanduslik integratsioon nad ümber kujundab“.
Kuid see unipolaarne hetk oli lühiajaline. Paari aastakümne jooksul tõusis Hiina globaalseks jõuks ja Venemaal tärkasid impeeriumi taastamise ambitsioonid. Neid mõlemaid ühendas vastuseis Lääne domineerimisele ja USA hegemooniale, mis pani aluse tihedale majanduslikule ja sõjalisele koostööle, eesmärgiga luua multipolaarne maailm.
Selle peamise arhitekti Putini eestvedamisel kogub mõjujõudu suurt osa niiöelda Globaalse Lõuna riike ühendav BRICSi koostöö formaat.
Trumpi administratsiooni sammud, nagu tollide kehtestamine ja liitlassuhete kahtluse alla seadmine, pole mitte USA uue juhtimisstiili tulemus, vaid märk sellest, et riik kohaneb uue maailmaga.
Tagasi geopoliitilise konkurentsi aega
See on maailm, mis pani paljud ameeriklased otsima „lootust ja muutust“, valides 2008. aastal presidendiks Barack Obama ja seejärel „teha Ameerika taas suureks“ loosungi all Trumpi 2016. aastal ja uuesti eelmise aasta novembris.
Teisisõnu, kui globaalne kord, mille USA lõi ja säilitas pärast teist maailmasõda, murdub, siis mitte Trumpi sõjakuse tõttu, vaid sellepärast, et süsteem, milles see loodi – bipolaarne süsteem, kus USA on vastamisi vankumatu rivaaliga, või USA vaieldamatu domineerimise ajastu –, enam ei toimi.
Selle asemel on maailm muutumas mitmepoolseks, pöördudes tagasi mõjusfääride, suurriikide konkurentsi ja vastandlike huvide ajastu juurde.
USA välisminister Marco Rubio märkis hiljutises intervjuus, et “maailm, mida juhib ainult üks ülemvõimu omav riik, ei ole normaalne” ning et “see külma sõja järgne anomaalia on asendunud mitmepoolse maailmakorraga, mitme suurvõimuga planeedi eri osades“.
Ka kaitseminister Pete Hegseth tunnistas, et “strateegilised tõsiasjad ei luba USA-l keskenduda ainult Euroopa julgeolekule”. Need ei kajasta vaid Trumpi mõtteid – see on laiem arusaam, et USA peab kohanema muutuva rahvusvahelise korraldusega, kus tal pole enam üksi viimast sõna.
See ei tähenda, et Trumpi tegevus poleks oluline. Kuid need, kes süüdistavad Trumpi USA liidrirolli languses või globaalse korra muutmises, annavad talle liiga palju tunnustust. Need muutused olid toimumas juba enne tema võimule tulekut ja on osaliselt põhjus, miks ta üldse võimule sai.
Nii on Hiina laiendamas oma mõjusfääre läbi Siiditee algatuse, investeeringute ja tehnoloogilise arengu. 14. Rahvakongressi pressikonverentsil ütles Hiina välisminister Wang Yi, et “Hiina on valmis tantsima draakonite ja elevantidega”, rõhutades sellega koostöö valmidust kui “stabiilne globaalne liider”. On näha, et Hiina täidab kiiresti USA jäetud tühimikud arengumaades.
Samal ajal on India muutunud kriitiliseks partneriks, keda kõik suurvõimud püüavad kosida. Esimene riigipea, kellega Trump Valges Majas kohtus, oli India peaminister Modi. Äsjasel India visiidil seadis Euroopa Komisjoni president Ursula Van der Leyen eesmärgiks sõlmida juba selle aasta lõpuks ELi ja India vahel vabakaubanduse leping, millle läbirääkimised on 8 aastat seisnud jää peal.
Venemaa toetub energiapoliitikale ja sõjalisele jõule, et taastada oma mõju endise Nõukogude Liidu aladel. Mõjutustegevuseks laiemalt on ta arsenalis palgasõdurid ja massiivne desinformatsiooni pagas. Läänele vastu seismiseks süvendab Venemaa liite autokraatlike režiimidega.
USA positsioon on selles dünaamikas nõrgenenud – tema majanduslikud ja sõjalised hoovad ei ole enam sama efektiivsed.
Kas USA suudab Venemaa ja Hiina lahutada?
Üks Trumpi ja tema administratsiooni suurtest strateegiatest on katse Venemaad ja Hiinat lahutada. Seda on võrreldud president Richard Nixoni 1972. aasta diplomaatilise avanguga Hiina suunal, mil USA kasutas ära Hiina ja Nõukogude Liidu vahelisi pingeid viimase ohjeldamiseks.
Seekord on rollid aga vastupidised. USA üritab meelitada Venemaad eemale Hiinast, et nõrgestada Pekingit. Selleks kasutatakse diplomaatilist lähenemist, vihjeid sanktsioonide leevendamisest ja järeleandmisi Ukraina küsimuses. Kuid see strateegia on määratud läbikukkumisele – Venemaa ja Hiina koostöö põhineb sügavamal vastuseisul Läänele ning neil on ühised huvid nii majanduses, sõjanduses kui ka diplomaatias.
Selles muutuvas geopoliitilises tasakaalus on EL jätkuvalt üks juhtivaid jõude maailmas. Antud olukorras on Euroopal ainulaadne võimalus luua aastakümneid kalevi all soikus olnud iseseisev kaitsevõime. President Macron on meeldivalt üllatunud, et tema pikalt kriitika all olnud Euroopa strateegilise autonoomia idee on järsku moes.
Saksamaa ja Poola valmisolekut arutada Prantsuse tuumavihmavarju alla pääsemist võib käsitleda kui olulist geopoliitilist pööret. See osutab, kui sügavalt on Trumpi avaldused ja võimalikud sammud seoses USA vägede väljaviimisega Euroopast raputatud seni kehtinud julgeolekukorda.
Mõlemad, nii Saksamaa kui Poola, on tuumaleviku takistamise lepingu (NPT) liikmed. Saksamaa on öelnud selge “ei” tuumarelva paigutamisele oma territooriumile, Poola aga on valmis seda tegema. Võib vallanduda ahelreaktsioon. On juba märke, et 15-20 riiki maailmas kaaluvad tuumarelva hankimise võimalust. See oleks tõsine eskalatsioon ja väljakutse tuumarelva leviku takistamisele.
Kas USA leiab uue rolli?
Trumpi administratsiooni kaootiline poliitika võib lühiajaliselt raputada maailmakorda, kuid pikaajaline trajektoor ei sõltu temast üksi. USA liidrirolli kahanemine on tekitanud tühimiku, mida teised jõukeskused – Hiina, Venemaa, India ja ka Euroopa Liit – püüavad täita, igaüks omal moel.
Küsimus pole enam selles, kas USA suudab oma dominantsi säilitada, vaid kuidas ta kohaneb uue mitmepoolse maailmaga, kus ta on üks mitmest võtmetegijast, mitte ainus mängu dikteerija.
Kas USA suudab leida uue rolli, mis vastab tema mõjujõule ja muutunud maailmale? Kas ta suudab oma liitlaste ja konkurentidega luua stabiilse tasakaalu, ilma et peaks pidevalt oma juhtrolli jõuga kinnitama?
Vastused neile küsimustele sõltuvad rohkem maailma laiemast dünaamikast kui ühest presidendist. Lääne vastupidamisvõime üheks lähemaks verstapostiks saab eelseisval suvel, 24.-25. juunil toimuv NATO tippkohtumine.
https://www.aripaev.ee/arvamused/2025/03/17/clyde-kull-trump-on-usa-ulemvoimu-languse-sumbol
foto: AFP/Scanpix