- Poliitikakujundajate üle on võimust võtnud energia ülemineku kontseptsioon.
- Kiire energia ülemineku omaksvõtt nõrgestas nii Euroopa majandustulemusi kui ka energiajulgeolekut.
- Vaja on uut paradigmat, milleks oleks energia kooseksisteerimine.
Domineerivad mõttemallid püsivad seni, kuni nende tegelikkuse kirjeldamise piiratus muutub vaieldamatuks, sillutades teed uuele paradigmale. Mõttemall, et inimkond võib asendada fossiilsed kütused taastuvate energiaallikatega, on jõudnud sellesse punkti, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Ideed ja sõnad, mida me nende kujundamiseks kasutame, on olulised. Näiteks külma sõja lõppedes võeti kasutusele termin «ajaloo lõpp», mille kohaselt nõukogude kommunismi lagunemine tähistab liberaalse demokraatia ja turumajanduse pöördumatut võitu. Selle kujutelma lummuses hakkasid lääne poliitikakujundajad uskuma, et nad võivad endale lubada lõdvestumist. Kolm aastakümmet hiljem näib «ajaloo lõpp» ja sellest tulenev poliitika kahetsusväärselt ekslik.
Täna võime öelda, et poliitikakujundajate üle on võimust võtnud energia ülemineku kontseptsioon. Kuigi see mõiste viitab vajadusele minna fossiilkütustelt üle taastuvatele energiaallikatele – näiliselt veenev idee, mis on kooskõlas kliimaeesmärkide ja tehnoloogilise innovatsiooniga –, kirjeldab see ebatäpselt toimuvat (ja juhtuvat). Selle tagajärjel on mitmed riigid asunud ellu viima kulukaid ja kahjulikke poliitika meetmeid. Samuti on see viinud kahe eesmärgi – kliimamuutustega tegelemine ja energiajulgeoleku edendamine – vastandamiseni, samal ajal kui need peaksid teineteist täiendama.
Energiapööre – üleminek ühelt energialiigilt teisele – on toimunud läbi kogu ajaloo, mil majanduslikud muutused tekitasid nõudluse uute energiaallikate järele. Tööstusrevolutsiooni käigus kasutusele võetud aurumasin, seejärel sisepõlemismootor ning tootmisprotsesside areng tähistasid üleminekut puult kivisöele ning hiljem naftale ja gaasile.
Toetus fossiilkütustest loobumisele on seotud peamiselt kahe asjaoluga: kliimamuutuste tagajärjel tekkivad tegelikud ja prognoositavad kulud ning tõendusmaterjal, mis seostab atmosfääri ja ookeanide soojenemise fossiilkütuste põletamise tagajärjel tekkivate süsinikdioksiidi ja muude kasvuhoonegaaside (eriti metaani) eraldumisega. Ülemineku eesmärk on saavutada nullheitkogus (ideaalis 2050. aastaks), kaotades järk-järgult fossiilkütused ja asendades need taastuvate energiaallikatega, sealhulgas päikese-, tuule- ja tuumaenergiaga.
Tegelikkus aga on teistsugune. «Defossiliseerumist» ei toimu. Fossiilkütused – nafta, gaas ja kivisüsi – annavad endiselt üle 80 protsendi maailma energiast. Alates 2013. aastast on ülemaailmne nafta ja gaasi tarbimine kasvanud 14 protsenti, mis on tingitud 25 protsendi suurusest majanduskasvust arengumaades. Söe tarbimine on Hiina, India ja teiste arengumaade energia varustamisel endiselt hädavajalik ja saavutas 2023. aastal rekordilise taseme. Taastuvad energiaallikad, mille kasutuselevõtt kasvab küll kiiresti, ei ole vähemalt praegu süsivesinikke välja tõrjumas.
Põhjus on lihtne: energianõudlus kasvab kaks-kolm protsenti aastas (võrreldes aga 1980ndatega on see ligi neljakordistunud) ning tehnoloogilised edusammud, nagu hüdrauliline lõhustamine (fracking), on muutnud süsivesinikud odavamaks ja kergemini kättesaadavaks. Ameerika Ühendriigid, mis on juba praegu maailma suurim naftatootja, kasvatab Trumpi eelseisva valitsemise ajal tootmist veelgi ning arenguriikide kasvav elanikkond ja majandus tekitavad jätkuvalt nõudlust.
Arenevad tehnoloogiad – tehisintellekt, elektritransport ja hüpersuured andmekeskused – nõuavad üha enam energiat, mida taastuvad energiaallikad üksi ei suuda usaldusväärselt tagada, tugevdades sellega fossiilsete kütuste rolli. Fossiilkütused on samuti jätkuvalt hädavajalikud energiamahukates tööstusharudes nagu lennundus, laevandus ja rasketööstus. Taastuvenergia, mis on küll tõhus elektritootmisel, jääb nende sektorite vajaduste rahuldamisega hätta.
Süüd energiapöörde pidurdamisel võib leida ka regulatiivsetes protseduurides, kus venitatakse tuuma- ja tuuleenergia lubade väljastamisega. Samuti ei ole paljud riigid ümber kujundanud maksusüsteeme ega toetusskeeme, mis suunaks tarbijaid ja ettevõtteid eemale fossiilkütustest ning võtma kasutusele uusi energiaallikaid. Ühtekokku kulub maailmas fossiilkütuste tootmise toetuseks seitse triljonit USD.
Kuna energia ülemineku teel seisvad takistavad tegurid ei kao tõenäoliselt niipea, on üks võimalus eirata tegelikkust ja pressida energiapöördega edasi. See näib olevat paljude ÜRO iga-aastastele kliimamuutuste konverentsidele kogunevate inimeste eelistatud lähenemisviis. 2023. aastal Dubais kirjutasid ligi 200 riigi esindajad alla kokkuleppele loobuda fossiilkütustest energiasüsteemides õiglasel, korrapärasel ja võrdsust tagaval viisil, kiirendades tegevust sellel otsustaval aastakümnel.
Euroopa Liit on võtnud endale kohustuse just seda teha, seades ambitsioonikad taastuvenergia eesmärgid ja kehtestades süsinikuheite hinna tasemel, mis muudab energia ja äritegevuse kallimaks. Euroopa rohekokkulepe, mille eesmärk oli lahutada majanduskasv ressursside kasutamisest ja muuta Euroopa 2050. aastaks maailma esimeseks süsinikuneutraalseks kontinendiks, on toonud endaga kaasa hoopis majanduskasvu languse. Puudulikud investeeringud energeetika sektorisse jätsid suure osa mandrist ohtlikult sõltuvaks Venemaa gaasist. Kokkuvõttes nõrgestas enneaegne energia ülemineku omaksvõtt nii majandustulemusi kui ka energiajulgeolekut.
Nagu Thomas Kuhn oma kuulsas teoses «Teadusliku revolutsiooni struktuur» kirjutab, püsivad valitsevad mõttemallid seni, kuni nende piiratus muutub vaieldamatuks, sillutades teed uuele paradigmale. Energia üleminek on jõudnud sellesse punkti. Selle termini puudumine viimase, Bakuus 2024. aastal toimunud ülemaailmse kliimakonverentsi lõppdokumendis on kõnekas. Vaja on uut paradigmat, milleks oleks energia kooseksisteerimine.
Selline mõttemall aktsepteeriks, et kasvava energiatarbimise tingimustes lähitulevikus on mõlemal, nii fossiilkütustel kui ka taastuvenergial oluline roll. Küsimus ei ole mitte kas/või, vaid pigem mõlemad/ja, et saavutada suurem turvalisus, vastupidavus ja taskukohasus.
Energia kooseksisteerimise paradigma eeldab tervet rida meetmeid, sealhulgas sihipäraseid investeeringuid. Olulise tähtsusega on energiavõrkude moderniseerimine erinevate energiaallikate mahutamiseks ja tõhususe suurendamiseks, nagu ka süsiniku kogumise ja salvestamise tehnoloogiate laiendamine heitkoguste vähendamiseks. Abiks oleks ka taastuvenergia arendamise soodustamine avaliku ja erasektori partnerluse kaudu ning tegevuskohapiirangute leevendamine. Esmatähtis peaks olema ka üleminek kõige suuremaid heitkoguseid tekitavalt kivisöelt madalama heitkogusega gaasile ja taastuvenergiale.
Võib vastu väita, et energia kooseksisteerimine tähendab hädavajalike kliimamuutustega tegelemise poliitikate tagasilükkamist. Kuid kliimamuutustega tegelemine ei saa toimuda piisava energiavarustuse või energiajulgeoleku arvelt. Arvestades poliitilist olustikku seda ka ei juhtu.
Vajaliku toetuse saavutamine kliimamuutustega tegelemiseks on tõenäolisem, kui neid meetmeid ei tajuta vaenulikena kõigi fossiilkütuste suhtes. Üleminek energia üleminekult oleks hea esimene samm.