- Isolatsionism on tähendanud USA hoidumist Euroopa ja teiste mandrite poliitilistest probleemidest.
- Woodrow Wilson oli esimene president, kes toetas tõsiselt rahvusvahelist sekkumist.
- USA sõjajärgne välispoliitika on olnud ideoloogiliste eesmärkide ja pragmaatiliste huvide tasakaal.
Endise, USA 45. presidendi Donald Trumpi valimine USA 47ndaks presidendiks on vaieldamatult ajalooline sündmus, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Esiteks, tegu on alles teise taolise juhtumiga Ameerika ajaloos, kui president valitakse uuesti ametisse pärast ebaõnnestunud tagasivalimist (Grover Cleveland 1884 ja 1892). Teiseks, seda saatnud olustiku ebatavalisuse tõttu – alates Trumpiga seotud kriminaalasjadest, sotsiaalkultuurilise ja maailmavaatelisuse vastandumise teravnemisest Ameerika ühiskonnas (woke-kultuuri pealetung) ja lõpetades geopoliitiliste raputuste ning globalismi taandarenguga.
Trumpi Ameerika-eelkõige-poliitika võib meeldida või mitte, kuid sellel oma toetajaskond ja ka vastased. Tõsi on ka see, et see pole esimene kord, kui Ameerika vaatab sissepoole. Isolatsionism nagu ka avanemine maailmale on alates 20. sajandi algusest olnud erinevate USA presidentide poliitikavalikute riistakastis. Perioodid, mil riik on hoidunud rahvusvahelistest konfliktidest ja keskendunud sisepoliitikale, on vaheldunud ajajärkudega, kus USA on aktiivselt hoidnud maailmaareenil juhtpositsiooni. Põgus tagasivaade nendele valikutele viimase saja aasta jooksul aitab ehk paremini mõista Trumpi poliitika kujunemise põhjusi ja tagamaid.
Meenutagem, et konstitutsiooni järgi on USA president välispoliitika keskmes, ta juhib riigi suunda rahvusvahelistes küsimustes ja kaitsejõudude ülemjuhatajana on tal kohus reageerida kriisidele ning globaalsetele väljakutsetele. Samuti on tal õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, kuigi need peavad läbima senati heakskiidu. Presidendi mõju ulatus sõltub samas konkreetse presidendi isiksusest, poliitilisest taustapildist ja globaalsetest oludest.
Isolatsionism: eraldumine ja kodumaised prioriteedid
Isolatsionism on traditsiooniliselt tähendanud USA hoidumist Euroopa ja teiste mandrite poliitilistest probleemidest, keskendumist majanduslikule kasvule ja sõjalistes konfliktides osalemise vältimist. See tendents oli eriti silmatorkav 20. sajandi esimesel poolel, kui Ameerika eelistas jääda kõrvale Euroopa võimuvõitlustest.
1920. aastal, pärast USA osalemist Esimeses maailmasõjas sõnastas president Warren G. Harding «normaalsuse» loosungi, mis kutsus üles naasma koduste väärtuste ja probleemide juurde. USA keeldus osalemast Rahvasteliidus, mis oli loodud rahu hoidmise eesmärgil, ning vältis diplomaatilisi sidemeid Euroopaga. President Calvin Coolidge jätkas sama liini. Selle perioodi keskmes oli kodumaine majanduskasv ja uute tööstuste arendamine, mille tulemuseks oli «rõõmsate kahekümnendate» majandusbuum.
1930ndate majanduskriisi ja Suure depressiooni tingimustes keskendusid president Herbert Hoover ja algul ka Franklin D. Roosevelt rangelt kodumaiste probleemide lahendamisele. Ameerika Ühendriigid püüdsid vältida otsest sekkumist Euroopa sõjalistesse konfliktidesse ja hoidusid interventsionistlikust poliitikast. Näiteks 1935. aasta neutraalsusseadus välistas USA osaluse tulevastes välissõdades, kehtestades piirangud relvakaubandusele ja laenudele sõdivate riikidega.
President Trump tõi oma esimesel valitsemisajal aastatel 2016–2020 Ameerika poliitilisse ellu tagasi teatava isolatsionismi vormi, mis keskendus loosungile «Ameerika eelkõige» («America First»). See tähendas Ameerika huvide esileseadmist, tagasitõmbumist rahvusvahelistest organisatsioonidest ja lepingutest, sealhulgas Pariisi kliimaleppest ning Iraani tuumaprogrammi piiramise kokkuleppest. Trump soovis ka, et NATO liitlased tõstaksid oma kaitsekulutusi, mis tähendas Ameerika traditsiooniliste kohustuste osalist vähendamist.
Trump keskendus USA majandusvõimsuse taastamisele, mille oluliseks osaks sai konkurents ja vastasseis Hiinaga nii kaubanduses kui ka tehnoloogilisel tasandil. USA globaalse juhtpositsiooni tagamine jäi tagaplaanile.
Avanemine: globaalne juhtimine ja sekkumine
Vastupidi isolatsionismile on avatus rahvusvahelistele suhetele iseloomustanud perioode, mil Ameerika Ühendriigid on võtnud maailmas juhtpositsiooni, osaledes aktiivselt sõjalises, majanduslikus ja diplomaatilises tegevuses väljaspool oma piire.
Woodrow Wilson (1913–1921) oli esimene president, kes toetas tõsiselt rahvusvahelist sekkumist ja maailma demokraatia edendamist. Tema ajal osales USA Esimeses maailmasõjas, mille järel Wilson esitas 14-punktilise rahuplaani, mis pidi edendama rahu ja stabiilsust maailmas. Ta oli Rahvasteliidu loomise üks peamisi eestvedajaid, kuigi USA ise otsustas mitte liituda. Wilsoni unistus maailmast, kus USA oleks rahu tagamisel juhtrollis, asetas aluse USA hilisemale sekkumispoliitikale.
Teise maailmasõja lõpp ja külma sõja algusaastad olid tunnistajaks murrangulisele perioodile USA välispoliitikas ja tema rollile maailma areenil. Ameerika Ühendriigid muutusid isolatsionistlikust suurvõimust vaba maailma liidriks, kes võitles külma sõja, üleilmastunud konfliktide ja uute rivaalide tekkimise väljakutsetega 21. sajandil.
Franklin D. Roosevelti juhtimisel astus USA Teise maailmasõtta ning lõi koos liitlastega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO). Tema järglane Harry S. Truman pani Trumani doktriiniga aluse USA külma sõja strateegiale, kohustudes abistama riike, keda ähvardab kommunism. See põhimõte oli aluseks Marshalli plaanile, mis suunas majandusabi Lääne-Euroopa ülesehitamiseks ja Nõukogude mõju piiramiseks. Trumani eestvedamisel loodi 1949. aastal NATO, USAst sai Läänemaailma kollektiivse julgeoleku garant.
Korea sõda (1950–1953) kinnitas veelgi Trumani valmisolekut sekkuda sõjaliselt kommunistliku agressiooni vastu, tugevdades USAd kui ülemaailmset liidrit ohjeldamise alal. Trumani pärandiks võib lugeda seda, et järgmised valitsused vaatlesid välispoliitikat ideoloogilise vastasseisu objektiivi kaudu.
John F. Kennedy ja Lyndon B. Johnson (1960ndad) järgisid kindlalt rahvusvahelise avatuse suunda, mida nõudis külm sõda. Kennedy lähtus «vaba maailma» kaitsmise poliitikast ja viis ellu mitmeid julgeolekualgatusi, näiteks NATO tugevdamine ja Kuuba kriisi lahendamine. Johnson laiendas Vietnami sõda, püüdes peatada kommunismi levikut Aasias. Kuigi sõda Vietnamis ei saa pidada edulooks, tugevdas see USA rahvusvahelist positsiooni ja osutas valmisolekule sekkuda.
Ideoloogiline vastandumine rauges ajutiselt 1970ndatel Richard Nixoni ja Henry Kissingeri nn detente (pingelõdvendus) ajastul, mis tipnes Helsingi tippkohtumisega 1975. aastal, kus sätestati rahumeelse kooseksisteerimise reeglid ja normid.
Ronald Reagan (1980ndad), kes oli veendunud antikommunist ja pidas Nõukogude Liitu «kurjuse impeeriumiks», taastas USA juhtrolli «vaba maailma» kaitsel. Sellega kaasnes relvastuse täiendamine ja valmisolek kasutada aktiivselt Ameerika sõjalist ja majanduslikku võimsust, mis viis lõpuks Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.
Külma sõja järgsel ajastul tegelesid Bill Clinton ja Barack Obama rahvusvaheliste suhete stabiliseerimisega, seades rõhuasetuse diplomaatilisele koostööle ja rahvusvahelistele institutsioonidele. Clinton toetas NATO laienemist Ida-Euroopasse ja sekkus Balkani sõdadesse, et takistada genotsiidi ja luua rahu. Clintoni ajal suurenes ka tähelepanu humanitaarsetele kriisidele ja kodanikuühiskonna tugevdamisele, eeldati, et demokraatia ja inimõiguste levik suudab tagada globaalse stabiilsuse. Obama keskendus samuti multilateralismile ja koostööle, sõlmiti tuumaleping Iraaniga ja USA ühines Pariisi kliimaleppega. Nende kahe tegevus kinnistas USA liidrirolli ja tugevdas rahvusvahelist koostööd.
Isolatsionism ja avatus USA välispoliitikas on seega peegeldanud muutusi maailmapoliitikas ning Ameerika enda sisepoliitilisi prioriteete. 20. sajandi jooksul olid isolatsionismiperioodid tavaliselt seotud USA vajadusega keskenduda sisepoliitikale või vähendada sõjalist sekkumist pärast suuri konflikte. Avatuse perioodid, vastupidi, tähistasid USA valmisolekut võtta endale suuremat globaalset vastutust, eriti siis, kui ta tajus ohtu oma juhtpositsioonile või julgeolekule.
USA presidendid on need trendid kujundanud oma ajastu kontekstis – alates Wilsoni unistusest rahu- ja demokraatiakorrast kuni Roosevelti ja Trumani sekkumiseni sõjajärgses Euroopas ja Clintonini, kes kindlustas USA positsiooni uues maailmakorras. 21. sajandil on need trendid taas segunenud, peegeldades globaalsete jõujoonte muutumist ja arutelu selle üle, millist rolli peaks Ameerika tulevikus maailmas mängima.
Riigisekretäri roll
Tuleb nentida, et kuigi presidendi roll USA välispoliitika kujundamisel 20. sajandil on olnud määrav, sõltub tema mõju ulatus konkreetse presidendi isiksusest, poliitilisest taustast ja globaalsetest oludest. Presidendi kõrval on sageli olnud välispoliitika kujundamisel võtmetähtsusega riigisekretär, meie mõistes välisminister, eriti kui president on eelistanud keskenduda sisepoliitikale või kui riigisekretäril on olnud tugev isiklik agenda ja kogemus rahvusvahelistes suhetes. Tugevad riigisekretärid on suutnud ellu viia oma välispoliitilisi vaateid, muidugi eeldusel, et neil on olnud presidentidega usalduslik suhe.
Harry S. Trumani valitsuses riigisekretärina teeninud Dean Acheson mängis olulist rolli külma sõja algusaastatel USA välispoliitika kujundamisel. Kuna Trumanil puudus varasem rahvusvaheliste suhete kogemust ja ta võttis üle presidendiameti ootamatult, tõusis Acheson juhtivaks kujuks, kes aitas välja töötada Trumani doktriini ja Marshalli plaani. Acheson pani aluse NATO loomisele ja USA kasvavale rollile Euroopa taastamisel pärast Teist maailmasõda.
George Marshall on läinud ajalukku tema nime kandva Euroopa taastamiseks mõeldud plaani järgi. Harry S. Trumani valitsuse riigisekretärina seisis Marshall selle eest, et USA võtaks majandusliku ja poliitilise kohustuse Euroopa sõjajärgse ülesehitamise eest. Marshalli plaan, mille eest ta pälvis Nobeli rahupreemia, moodustas olulise liitlassuhete alustala.
Henry Kissinger, kes oli riiklik julgeolekunõunik ja riigisekretär nii Richard Nixoni kui ka Gerald Fordi valitsuses, tegutses sageli sõltumatult, tema mõju rahvusvahelistes suhetes oli märkimisväärne ja suundaloov. Kissingeri «reaalpoliitika»-põhine lähenemine oli külma sõja ajal USA välispoliitika keskmes. Tema oskus kasutada diplomaatilisi vahendeid, sealhulgas suhete normaliseerimisel Hiinaga ja strateegilise relvastuskontrolli lepingute sõlmimisel NSV Liiduga, kujundas USA välispoliitikat aastakümneteks.
Madeleine Albright, kes oli esimene naine USA riigisekretäri ametikohal Bill Clintoni ajal, keskendus eelkõige demokraatia ja inimõiguste edendamisele. Tema ajal toetas USA NATO laienemist Ida-Euroopasse ning osales Kosovo kriisi lahendamises, tugevdades NATO rolli uues Euroopa julgeolekukorralduses.
James Baker, kes oli riigisekretär George H. W. Bushi administratsioonis, juhtis USA välispoliitikat pärast Berliini müüri langemist. Ta oli üks võtmeisik Saksamaa taasühinemise ja külma sõja lõpetamise protsessis. Baker aitas kujundada uut Euroopa julgeolekukorda ja sillutada teed NSV Liidu rahumeelsele lagunemisele, pannes sellega aluse USA juhtpositsioonile postsovetlikus maailmas.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et USA sõjajärgse välispoliitika ühised jooned peegeldavad ideoloogiliste eesmärkide (demokraatia ja vabaturu levitamine) ja pragmaatiliste huvide (julgeolek, majanduskasv ja liitude loomine) tasakaalu. Samas kui iga valitsus kohandab prioriteete vastavalt arenevale globaalsele dünaamikale ja riigisisestele muredele, on see tasakaal kujundanud USA välispoliitika üldist suundumust alates Teise maailmasõja järgsest perioodist kuni tänapäevani.
Nüüd, kus USA ja tema liitlased seisavad silmitsi uute probleemidega, nagu Hiina tõus, globaalsed kliimamuutused, küberjulgeolek ja jätkuvad rahvusvahelised konfliktid, saab näha, milline suund võetakse ja kuidas järgmised presidendid kohandavad oma välispoliitikat, et vastata nendele uutele ja kiiresti arenevatele väljakutsetele.