Usaldamatus ühistel reeglitel põhineva üleilmse majanduskorralduse vastu viib killustatud ja ebatõhusate kaubandusmeetmeteni, mis võivad kahjustada maailmamajandust mitmeks põlvkonnaks, kirjutab Clyde Kull Eesti Päevalehes.
Trumpi tagasivalimine ainult kinnistab süvenevat USA juhtpositsiooni hääbumise trendi turgude ja tariifide liberaliseerimise edendamisel – suundumus, mis algas tegelikult juba aastaid tagasi. 2016. aasta valimisperioodil oli avatud turgude ja kaubanduslepingute kritiseerimine Donald Trumpi ja vähemal määral ka Hillary Clintoni kampaania keskne teema.
Mõlemad kandidaadid lubasid välja astuda rahvusvahelistest kaubanduspaktidest, sealhulgas Vaikse ookeani piirkonna partnerluslepingust (TPP) ja Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingust (NAFTA), või need uuesti läbi rääkida. Pärast valituks osutumist 2016. aastal tegutses Trump nende lubaduste kohaselt, tõmbudes välja TPP-st ja pidades uusi läbirääkimisi NAFTA üle.
Loodeti, et president Biden loobub oma eelkäija juurutatud ühepoolsetest kaitsemeetmetest ja naaseb avatud turgude poliitika juurde. Selle asemel ta mitte ainult ei säilitanud ühepoolseid tariife Hiina kaupadele, vaid suurendas neid, rakendades lisaks mitmeid muid meetmeid rahvusvahelise kaubanduse piiramiseks.
Trumpi lubadus kehtestada kogu impordile 10-20% tariifid, Hiina kaupadele kuni 60% ja elektriautodele 100% imporditariifid loob kõik soodumused laiemaks kaubandussõjaks. Kõrgtehnoloogia kaubandusega seotud riikliku julgeoleku aspektid, tarneahelate ümberpaigutamine, kodumaise tootmise toetamine on seisukohad, mis on populaarsed mitte ainult ameeriklaste seas.
Kurja juureks on Hiina, kellest on subsiidiumide, sunniviisiliste tehnoloogiasiirdete ja muude ebaausate kaubandustavade tõttu saanud domineeriv tegija paljudes maailmaturu kriitilistes sektorites. Alates päikesetehnoloogiast kuni elektrisõidukite jaoks vajalike kriitiliste mineraalideni ja täiustatud farmaatsiatoodete koostisaineteni, viivad paljud olulised teed Hiina kaudu.
Lääneriikide jaoks, kes soovivad säilitada juurdepääsu nendele tehnoloogiatele nii majanduslikel kui ka riiklikel julgeolekukaalutlustel, ei ole praegune arengutee jätkusuutlik. Tuleb asuda ümberkujundama kaubandusstruktuure – ja seda tehakse, kuid ühepoolselt mitte mitmepoolselt WTO kaudu, nagu 20 või enam aastat tagasi.
Kuna WTO ei ole suutnud pidada sammu muutuva kaubandusdünaamikaga, otsitakse nüüd uusi lahendusi, kuidas saada samaaegselt kasu avatumast kaubandusest ning võidelda selliste riikide, nagu Hiina, ebaausate tavade vastu. See ei ole lihtne ülesanne, kuna vajab nii mineviku vigade mõistmist kui ka usaldusväärset poliitikat, mis tagaks ülemaailmse kaubandussüsteemi tuleviku.
Rahvusvaheline kaubandus 20. sajandil
Vastuseis globalismile ja vabale kaubandusele on suuresti tingitud WTO suutmatusest viimastel aastakümnetel tõhusalt ohjeldada Hiina majanduslikku tõusu ja selle riigipõhist majandusmudelit.
Et mõista, miks see juhtus, on kasulik vaadata 80 aasta tagusesse aega, Ameerika juhitud maailmakaubanduskorra loomisele ja arengule. Suure majanduslanguse ja Teise maailmasõja majandusliku kaose ja hävingu järel seadsid maailma juhtivad riigid sihiks luua uued kaubanduseeskirjad, mis põhineksid omavahelisel sõltuvusel, läbipaistvusel ja prognoositavusel.
Nad uskusid, et üksteisega kauplevatest riikidest koosnevas jõukas maailmas on sõja puhkemine vähem tõenäoline. Asutati rahvusvaheline kaubandusorganisatsioon, üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT), eesmärgiga langetada tariife, kehtestada selged ja ettearvatavad kaubanduseeskirjad ning vähendada piiravaid äritavasid, et suurendada rahvusvahelist vastastikust sõltuvust ja ergutada ülemaailmset majanduskasvu.
Ja see oli edukas: tööstuskaupade tariifid alanesid 40%-lt nende turuväärtusest 1947. aastal vähem kui 5%-le 1993. aastal. GATTiga liitunud riigid said osaks uuest rahvusvahelisest kaubanduskorrast ja omavaheline kaubavahetus suurenes oluliselt.
Vaatamata edule oli GATTil siiski mitmeid tõsiseid puudusi. GATTi liikmesus tagas riikidele juurdepääsu maailmaturgudele, ilma täiendavate oma turgu avavate kohustusteta. GATTil puudus tõhus viis liikmete vaheliste vaidluste lahendamiseks. Lisaks sellele ei suutnud GATTi läbirääkijad ligi poole sajandi jooksul saavutada turu avamise läbimurret teenuste ja intellektuaalomandi valdkondades.
1995. aastal asendati GATT WTOga, kus liikmed ei saanud enam tegeleda nii öelda „kirsinoppimisega“ ehk valida ise, millistes valdkondlikes lepingutes osaleda, vaid pidid nõustuma kõigi kokkulepitud reeglitega paketina. WTO lõi ka tugevama vaidluste lahendamise mehhanismi, kehtestades riikidele rangemad tähtajad oma kohustuste täitmiseks ja muutis lihtsamaks vastumeetmete rakendamise juhul, kui kohustused jäeti täitmata. Asuti läbi rääkima ka teenuste ja intellektuaalomandi osas.
Kuigi need reformid olid teretulnud, saatsid neid ka soovimatud tagajärjed. Läbirääkimised nõudsid konsensust nii, et praktiliselt iga riik või riikide rühm võis ühes või teises küsimuses kokkuleppe saavutamise blokeerida. Selle tulemusel muutus keeruliste kaubandusküsimuste, nagu põllumajandus, tööjõud, keskkond, investeeringud ja riigiettevõtted, lahendamine üha raskemaks kui mitte võimatuks.
WTO vaidluste lahendamise menetlused muutusid aina tõhusamaks ja paljud neist olid suunatud USA vastu, kes kasutas tasakaalustavat tollimaksu ja dumpinguvastaseid seadusi, et võidelda ebaõiglaste kaubandustavadega ja kaitsta oma suures osas avatud turgu. Rahulolematus WTO suhtes kasvas jätkuvalt, paljud ameeriklased uskusid, et organisatsioon on nende suhtes ebaõiglaselt erapoolik.
Hiina tulek
Muutuva maailmakorraga muutus ka WTO. Algasid WTO-ga ühinemisläbirääkimised rohkem kui 20 endise idabloki riigiga ning Hiinaga, kes olid võtnud suuna loobuda tsentraliseeritud majandusjuhtimisest. Valdas veendumus ja lootus, et WTO süsteem suudab kinnistada tulevasi turule orienteeritud reforme. Mõned riigid, sealhulgas Hiina, astusid WTO-sse „areneva majandusega“ riikidena, mis võimaldas neil kasutada kõiki WTO liikmelisusest tulenevaid eeliseid, võttes samal ajal endale vaid mõned kohustused, mida nõuti arenenud majandusega riikidelt. Mida rohkem kasvas Hiina majandus ja tootmisvõimsus, seda murettekitavamaks muutus tema enesemääratlus.
Ja kuigi Hiina võttis algselt vastu mõned turule orienteeritud reformid, ei soovinud tema juhid loobuda majanduslikest hoobadest, mis võimaldasid jätkuvat ühe partei poliitilist kontrolli. Vastupidi, riigi sekkumine Hiina majandusse kasvas, sealhulgas suurte toetuste suunamine konkreetsete tööstusharude ja ettevõtete toetamiseks.
Hiina sundis ka lääneriike jagama oma tehnoloogilisi uuendusi vastutasuks juurdepääsule Hiina kasvavale turule ning intellektuaalomandi vargused suurenesid. Need tavad koos leebete töö- ja keskkonnastandarditega soodustasid Hiina industrialiseerimist ja kindlustasid tema staatuse maailma juhtiva tootjana, millel oli tohutu mõju maailmamajandusele. Näiteks kaotas USA aastatel 2000-2010 umbes 5,8 miljonit töökohta tootmises.
USA ja teised lääneriigid nõudsid rangemaid WTO eeskirju eelkõige Hiina subsiidiumide ja riigiettevõtete ohjeldamiseks. Tagamaks kasvavat kaubavahetust kõrgemate intellektuaalomandi, töö- ja keskkonnastandarditega, asus USA aga ka EL sõlmima kahe- ja mitmepoolseid kaubanduslepinguid väljaspool WTO-d, pöördudes oma huvide edendamisel üha enam eemale WTO-st. Nii sõlmis USA aastatel 2001-2011 12 kahepoolset kaubanduslepingut 18 riigiga.
2016. aastal asutati TPP, USA ja 12 Vaikse ookeani piirkonna riigi vaheline leping, mis on spetsiaalselt mõeldud Hiina majandusliku tõusu vastu. Kahjuks oli see liiga vähe ja liiga hilja. Samal aastal, presidendikampaania käigus kujunes keskseks teemaks vastuseis TPP ja vabakaubanduse vastu üldiselt, kus mõlemad presidendikandidaadid väitsid, et enamik kaubanduslepinguid ei tee piisavalt Ameerika tööstuse ja töötajate kaitsmiseks. Sellest hetkest alates oli poliitiline toetus avatud turgudele USAs kadunud.
Džungli seadus?
Praegune USA kaubandus- ja tööstuspoliitika on pälvinud palju väljaspoolset kriitikat kui taganemine senistest vabakaubanduse aadetest. Kuid see on uus reaalsus, millega tuleb leppida. Ameerika Ühendriigid, sõltumata sellest milline administratsioon on võimul, ei kavatse niipea naasta oma varasemate vabakaubandusmeelsete seisukohtade juurde. Seni, kuni puuduvad muud vahendid Hiina tõrjumiseks, kaitsevad USA ja sarnaselt mõtlevad riigid oma majandushuve ja julgeolekut ühepoolselt tegutsedes. WTO muutub sellises olukorras veelgi enam tähtsusetuks.
Aja jooksul tekib ja kinnistub üha killustatum majanduskord, mis tegutseb väljaspool WTO norme. Asutakse looma omakasul ja majanduslikul rahvuslusel põhinevaid kaubandusblokke. Ülemaailmne majanduskasv ja tootlikkus tõenäoliselt vähenevad, eriti väiksemate ja haavatavamate majanduste puhul, kellel puuduvad vahendid oma tööstuse subsideerimiseks või majanduslik mõjuvõim, et sundida tarneahelaid muutma.Selles uues majanduskorras muutuvad mängureeglid pidevalt ja jõud annab õiguse.
Ehk ei ole veel hilja muuta kurssi. Kuid selleks ei piisa mineviku tagaigatsemisest, vaid poliitikakujundajatel tuleb võtta vastutus uute kaubanduseeskirjade loomise eest, näidates üles samasugust visiooni ja loovust, nagu me nägime Teise maailmasõja lõpus. Samameelsete riikide ühine tegutsemine Hiina ebaausate kaubandustavade vastu selliste meetmetega nagu ekspordikontroll ja investeeringute valgustamine on hea koht, kust alustada.
Sarnaselt tuleks ühiselt võidelda Hiina manipuleerimise vastu ülemaailmsetel metalliturgudel ja luua paindlikumad kriitiliste mineraalide tarneahelad. Aja jooksul võiksid need uued kaubandusmeetmed ja eeskirjad saada järgmise põlvkonna mitmepoolsete kaubanduslepingute nurgakiviks.
Alternatiiviks on ühepoolsetel reeglitel põhinev killustatud kaubandussüsteem, mida iseloomustavad konfliktid ja aeglasem majanduskasv ja millel võivad olla saatuslikud tagajärjed järgmisele põlvkonnale.