- Nafta hinna langus tähendab ebastabiilsust.
- Rohepööre takistub nafta madala hinna tõttu.
- Venemaa võib sattuda odava energia pärast raskustesse.
Ajal, mil maailma tähelepanu keskmes on Ukraina, Gaza ja Liibanoni lahingutandritel toimuv, on väljaspool asjaomaseid majandusharusid vaevu märgatud hiljutist energiahindade langust, millel võivad olla aga ettearvamatud tagajärjed. Energiahinnad on sageli globaalseid kriise kujundav tegur ja kui viimaste kuude nafta- ja maagaasi hinna langus osutub mitte hetkeliseks, vaid püsivaks suundumuseks, võib selle mõju olla võrreldav laiaulatusliku konfliktiga, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Viimase aasta jooksul on mitmed tegurid, sealhulgas USA Föderaalreservi intressimäärade alandamine, Hiina majanduse raskuste märgid ja mure Euroopa majanduskasvu pärast, aidanud kaasa nafta hinna järkjärgulisele langusele 73 dollarini barreli kohta võrreldes 120 dollariga barreli kohta pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Investorid ja analüütikud ei ole samas kindlad, kas see on pikaajaline trend. Lisaks ebaselgusele, mil määral OPECi liikmesriigid, eelkõige Saudi Araabia, reageerivad hinna langusele ning sanktsioone vältida püüdva Venemaa läbipaistmatule rollile, võivad mitmed muud tegurid tuua kaasa suuri muutusi ülemaailmsetel energiaturgudel.
Üks olulisim nende seas on USA muutumine viimase viie aasta jooksul energia netoimportijast juhtivaks nafta ja gaasi eksportijaks. See, mil määral annab USA energiaalane isevarustatus Washingtonile rohkem võimalusi kaasa rääkida globaalsete energiahindade osas, pole esialgu veel selge. Kuid stsenaarium, mille kohaselt USA saab energiaturu arengut oma strateegilistes huvides ümber kujundada, võib nõrgestada Saudi Araabiat ja teisi OPECi riike.
Kui praegune energiahindade langus osutub püsivaks, oleks sellel tohutu mõju igale maailma piirkonnale. Kuid lisaks oleks sel tõsised tagajärjed kolmele olulisele arengufaktorile, mis on praeguste geopoliitiliste kriiside ja globaalse poliitilise muutuse keskmes: sõjalist laienemist taotlevad autoritaarsed režiimid, kodusõjast laastatud haprad riigid ja arenenud demokraatiates roheenergiale üleminekut tagavad tehnoloogilised ümberkorraldused. Kiirenev nafta- ja gaasihinna langus võib kõik need kolm suundumust strateegilises plaanis tasakaalust välja viia.
Energiahindade püsiva languse kõige järsemat mõju tunnetaksid naftat eksportivad autoritaarsed režiimid, kelle eesmärk on laiendada oma mõjusfääri, ka agressiivse territooriumi hõivamise teel. Selle kõige ehedam näide on Venemaa. President Vladimir Putini režiim on otseselt sõltuv energia ekspordi tuludest, et pidada üheaegselt vallutussõda Ukraina vastu ja säilitada majanduslik heaolu tasemel, kus nafta tootmise tasuvuse hinnaks on arvestatud üle 94 dollari barreli kohta. Kuigi Venemaal on sissetulekuallikaid ka teistelt toormeturgudelt, raskendaks naftahinna püsiv langus oluliselt võimalusi tasakaalustada praegust sõjalise tootmise kasvu kulutuste suurenemisega, mille eesmärk on leevendada lõputu sõja sotsiaalseid tagajärgi Venemaa elanikkonnale.
Nii nagu naftahinna langus 1980. aastatel pani Nõukogude Liidu tohutu majandusliku surve alla, seisaks Putini režiim silmitsi karmide strateegiliste valikutega, mida kõrged naftahinnad on aidanud tal vältida. Kuigi selline dünaamika ei peata tõenäoliselt Putini kinnisideed hävitada Ukraina, võib surve, mida see avaldaks Venemaa majandusele, takistada tema võimet jätkata kurnamissõda. Kahtlemata on ka muud sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid olulised, kuid energiaturgude suundumused on muutuja, mida tuleks arvestada iga Venemaa võimaliku arengusuuna analüüsi puhul.
Energiahindade languse dünaamika, mis väljub OPECi kontrolli alt, avaldaks destabiliseerivat mõju ka teistele ambitsioonikatele autoritaarsetele riikidele. Olukorras, kus nafta hind kõigub 50 ja 60 dollari vahel barreli kohta, on raske ette kujutada, kuidas Saudi Araabia saaks jätkata ekstravagantset linnaehitus- ja majandusmuutuste programmi, mis on kroonprints Mohammed bin Salmani võimu legitimeerimise keskmes. Samamoodi raskendaks madalam nafta hind juba praegu USA sanktsioonide all vaevleval Iraani teokraatlikul režiimil vältida majandushäireid, mis võivad õhutada koduseid rahutusi ja ühtlasi piiraks oluliselt Iraani võimet rahastada Lähis-Ida piirkondlikuks domineerimiseks vajalikke proksivägesid.
Naftahinna langus destabiliseeriks ka energiat tootvaid riike, kes juba niigi ägavad korruptsiooni ja tsiviilkonfliktide all. Liibüas teravdaks hinnalangus rivaalitsevate relvastatud rühmituste vahelist võitlust nafta- ja gaasi infrastruktuuri kontrolli üle, mis viiks suure tõenäosusega mitmel rindel peetava kodusõja taastumiseni kogu riigis.
Madalatest naftahindadest tulenevad pinged võivad avaldada samasugust destabiliseerivat mõju majanduskriisi ja mässulistega silmitsi seisvatele riikidele, nagu Nigeeria ja Lõuna-Sudaan. Nigeeria võib tulude edasise vähenemise tõttu kaotada kontrolli suuremas osas riigist. Kuna džihadistide mässud levivad kiiresti kogu Lääne-Aafrikas ja Saheli piirkonnas, oleks Liibüa ja Nigeeria olukorra edasine halvenemine tunda kogu Aafrikas, Euroopas ja Lähis-Idas.
Selline põhjapanev muutus maailmamajanduses nagu energiahindade püsiv langus avaldaks sügavat mõju ka naftat tarbivatele majandustele. Kuigi pikaajalised tagajärjed on veel ebaselged, on raske ette kujutada, kuidas üleminek süsinikuneutraalsele majandusele ei oleks mõjutatud nafta- ja gaasihindade langusest, mis on oluliselt madalamad, kui poliitikakujundajad olid arvestanud. Nüüd, kus hinnad liiguvad 50 dollari tasemele, võib olla vaja ümber teha arvutused, mis on olnud ülemineku maksumuse aluseks, kui nafta hind oli üle 100 dollari barreli kohta, olgu see siis elektriautode kasutuselevõtt või taastuvate energiaallikate laiendamine.
Kui keskmine autojuht maksab tanklas vähem, kui algselt oodati, tuleb leida uusi stiimuleid elektriautode massilise kasutuselevõtu soodustamiseks, mis on paljude rohelise ülemineku strateegiate peamine eesmärk. Ja laiemad tarbijate käitumise muutused, mis on vajalikud sügavamate majanduslike reformide saavutamiseks, nõuavad palju madalamate energiahindade tingimustes aktiivsemat riiklikku sekkumist nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Kuigi USA, ELi ja isegi Hiina rohepöörde protsessides on palju muutujaid, on tõenäoline, et paljud süsinikuvaba majanduse edendamiseks kavandatud poliitilised algatused ei peaks praegusel kujul vastu nii suurele kulusurve muutusele.
Olgugi et tegemist on nii olulise osaga ülemaailmsest majanduskorrast nagu energiahinnad, oleks ekslik väita, et geopoliitilised arengud sõltuvad ainuüksi sellest.
Autoritaarsete režiimide saatuse, raskustes olevate ühiskondade või süsinikuneutraalsetele tarneahelatele ülemineku puhul on palju teisi sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi tegureid, mis on võrdselt olulised. Nafta- ja gaasihindade kokkuvarisemine ei peata ootamatult Putini režiimi jõupingutusi Ukraina vallutamiseks, ei taga otsustavat võitu ühele või teisele poolele Liibüas ega takista täielikult üleminekut süsinikuvabale majandusele.
Siiski on vähe teisi struktuurseid tegureid, mis mõjutavad korraga nii paljusid eri riike, suundumusi ja kriise kui nafta- ja gaasihinnad. Kuna kõikide suurriikide strateegiad on energiaturgude dünaamika suhtes haavatavad, võivad järsud nihked naftahindades muuta näiliselt tugevad režiimid või poliitilised algatused hapraks kaardimajaks. Ja kui praegune energiahindade langustrend osutub pikaajaliseks, võivad kunagi võitmatuna tundunud võimukandjad võtta ette meeleheitlikke samme, kui nende kavatsused turu pakkumise ja nõudluse seaduste tõttu purunevad.