- On oodata, et nii Saksamaa kui Prantsusmaa poliitika muutub lähikuudel rohkem sissepoole suunatuks.
- ELil seisab ees mitmeid suuri muudatusi ja Prantsuse-Saksa juhtroll neis oleks äärmiselt oluline.
- Puudub veel ühtne lähenemisviis, kuidas reageerida Washingtoni tõenäolisele Euroopast eemaldumisele.
Euroopa kaks juhtivat suurriiki on mattunud sisepoliitilisse draamasse ajal, mil Euroopa Liit seisab silmitsi tõsiste geopoliitiliste väljakutsetega, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Prantsusmaal maadleb president Macron valitsuskoalitsiooni moodustamisega pärast erakorralisi valimisi, mis lõid ettearvamatu olukorra, kus ühelgi erakonnal ei ole absoluutset enamust parlamendis.
Macron ei soovi nimetada peaministrikandidaati vasakpoolsest alliansist Uus Rahvarinne, mis võitis parlamendis kõige rohkem kohti. Ja kuigi ta jätkab kohtumisi parteijuhtidega, ei saa välistada, et Macron manööverdab, et nimetada ametisse pigem kedagi oma ridadest, mis kahtlemata vihastaks vasakpoolseid.
Sõltumata selle protsessi tulemustest ootavad Prantsusmaad ees keerulised kuud. Parlament peab kärpima eelarvet 10 miljardi euro võrra, mis vastaks ELi komisjoni nõudmistele. Uue valitsuse jaoks saab see olema märkimisväärne väljakutse.
Sama sünge on olukord ka Saksamaal, kus valitsev koalitsioon kaotab üha enam populaarsust ja paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale ehk AfD (Alternative for Germany – toim) on küsitlustes tõusuteel. AfD saavutas juunis Saksamaal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel teise koha ja eeldatavasti kogub kolmel eelseisval liidumaa valimistel endisel Ida-Saksamaal rekordiliselt kõrge häältesaagi.
AfD tõus paneb kantsler Scholzi täiendava surve alla ajal, mil ta seisab silmitsi märkimisväärsete pingetega omaenda koalitsioonis eelarveläbirääkimiste küsimustes. Samal ajal kui osa Scholzi sotsiaaldemokraatidest ja rohelised nõuavad rohkem riiklikke investeeringuid, on turusõbralikud vabademokraadid ja kantsler ise jõuliselt vastu mistahes kulutustele, mis tähendaks Saksamaa «võlapiduri» reeglist loobumist.
Halvad uudised Euroopale
Selle tulemusena on Prantsusmaa ja Saksamaa juhid sarnases olukorras: mõlemad peavad vaatamata poliitilisele ummikseisule suruma läbi eelarve. Mõlemal riigil on selleks ette nähtud ainulaadne, kuid sarnaselt keeruline protsess, millel on sisepoliitilised tagajärjed, kuid mis veelgi tähtsam, need probleemid avaldavad mõju ka ülejäänud Euroopale.
Nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal nõuavad eelarveläbirääkimised riikide valitsustelt prioriteetide seadmist ja kompromisside tegemist. Kuna mõlema riigi valitsused seisavad silmitsi suurenenud poliitilise survega, eriti paremäärmuslaste poolt, on tõenäoline, et nad püüavad üldsust rahustada suuremate siseriiklike kulutustega. Nagu Saksamaa esialgsed eelarveläbirääkimised näitavad, võib see otsus tulla otsese hinnaga Ukraina arvelt, mis saadaks signaali Venemaale, et liitlaste sageli korratud «nii kaua kui vaja» on vaid sõnakõlks.
Arvestades Prantsusmaa ja Saksamaa mõju, võib otsus vähendada abi Kiievile põhjustada ka teistes Euroopa riikides kahtlusi ajal, mil nii mõneski riigis on hakanud ilmnema sõjaväsimus. Prantsusmaa ja Saksamaa vajadus karmistada oma eelarvet võib tuua kaasa pikemaajalisi väljakutseid Euroopa kaitsele, sealjuures ühistele kaitseprojektidele.
Lisaks sellele on oodata, et mõlema riigi poliitika muutub lähikuudel rohkem sissepoole suunatuks. Nii Scholz kui ka Macron peavad tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et hoida koos valitsusenamus – Saksamaal seisavad ees järgmisel aastal föderaalvalimised ning valimised mitmes liidumaas. Sellest tingituna keskenduvad mõlemad liidrid tõenäoliselt peamiselt sisepoliitikale, mitte aga ambitsioonikale Euroopa tegevuskavale.
See nihe tuleb ELi jaoks halval ajal, kus EL seisab silmitsi suurte väljakutsetega, nagu Venemaa sõda Ukrainas, roheline üleminek ja võimalik laienemine, mis tõenäoliselt nõuaks ka institutsionaalset reformi. Kõigi nende väljakutsete puhul oleks Prantsuse-Saksa juhtroll tavaolukorras ülimalt oluline.
ELi Komisjon on viimaste aastate jooksul hakanud mängima olulisemat juhtrolli Euroopa tegevuskava edendamisel. Kuid paljud kriitilised otsused, näiteks välispoliitika või aluslepingute reformiga seotud küsimused, on endiselt liikmesriikide pädevuses. Ajalooliselt on Prantsuse-Saksa kokkulepe taolistes küsimustes sillutanud teed teiste liikmesriikide kaasamiseks. Kuigi kahe riigi nägemused on sageli erinevad, muutub kompromiss teiste jaoks vastuvõetavamaks, kui nende seisukohad on ühitatud. Arvestades, et mõlemad juhid peavad järgmisel aastal pühendama märkimisväärse osa oma ajast kompromisside sõlmimisele siseriiklikul tasandil, tundub väga ebatõenäoline, et kummalgi neist on poliitilist energiat nende sageli keeruliste riikidevaheliste kokkulepete saavutamiseks.
Küsitavaks on muutunud ka Macroni ja Scholzi juhtimise legitiimsus. Lisaks sellele, et nende mõlema erakonnad on nõrgenenud riigisiseste hasartmängude tõttu, said mõlemad viimastel Euroopa Parlamendi valimistel märkimisväärse kaotuse osaliseks. Ka ELi juhtpositsioonid on viimastel aastatel muutunud mitmekesisemaks, kus ELi jaoks olulistes küsimustes – nagu riigikaitse ja ränne – on valjukalt sõna võtnud näiteks Poola peaminister Tusk või Itaalia peaminister Meloni.
Pikaajalised tagajärjed
Nõrgenenud Prantsusmaa ja nõrgenenud Saksamaa – ja ühiselt nõrgenenud Prantsuse-Saksa telg — ei ole Euroopa jaoks ainult lühiajaline väljakutse. Eriti kui selline areng toimub ajal, mil Ameerika Ühendriikides toimuvad suured strateegilised muutused.
Sõltumata USA presidendivalimiste tulemustest novembris ei ole kahtlust, et Washingtoni strateegilised prioriteedid on eelkõige Vaikse ookeani piirkonnas, täpsemalt konkurentsis Hiinaga. Sellest tulenevalt näeb USA välispoliitika tõenäoliselt peagi Euroopat ja Euroopaga suhtlemist pigem vahendina, mitte eesmärgina iseenesest; kusjuures eesmärk on tasakaalustada Hiina tõusust tulenevat ohtu.
Eurooplased peavad valmistuma olukorraks, kus Euroopa ei ole USA välispoliitikas mitte ainult vähem tähtsustatud, vaid kus USA avaldab eurooplastele üha suuremat survet, et nad järgiksid sama lähenemisviisi Hiina suhtes – vastutasuks Euroopa julgeolekusse kaasamise eest.
ELis puudub veel ühtne lähenemisviis, kuidas reageerida Washingtoni tõenäolisele Euroopast eemaldumisele. Tõsi, Euroopa riigid on pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse märkimisväärselt suurendanud oma individuaalseid ja kollektiivseid kaitsekulutusi. Ka ELil on kavas mängida olulisemat rolli piirkonna strateegilise mõtlemise kujundamisel. Kusjuures sellised kavad nagu strateegiline kompass ja uued kaitsetööstuse õigusaktid – nagu laskemoonahangete toetamise seadus või Euroopa kaitsetööstuse strateegia – edendavad seda nihet.
Kuid strateegilist visiooni, kuidas EL peaks reageerima USA ja Hiina suurenenud konkurentsile, ei ole. Samuti pole plaani puhuks, kui ELi huvid peaksid Washingtoni huvidest erinema. Praegu näib, et olulisemaks peetakse igaühe oma kahepoolseid suhted Pekingi ja Washingtoniga. Ühistest huvidest lähtudes ei ole selline lähenemine tulevikus jätkusuutlik.
Kuna välispoliitikat kujundavad endiselt liikmesriigid, on Prantsusmaa ja Saksamaa juhtpositsioon nende arutelude edasiviimisel ELi tasandil jätkuvalt kriitilise tähtsusega. Kuid Scholzil ja Macronil on mõlemal ees märkimisväärsed sisepoliitilised väljakutsed, mis ohustavad nende enda poliitilist tulevikku. Geopoliitilise ELi tuleviku üle mõtisklemine ei ole tõenäoliselt prioriteet number üks, ükskõik kui vajalik see ka poleks.