- Suurte sõdade puhkemisele on sageli eelnenud sammud liitude moodustamise ja konsolideerumise suunas.
- Nii esimene kui ka teine maailmasõda algasid väiksemate piirkondlike konfliktide seeriaga.
Maailm on astumas ettearvamatusse ajajärku, kus konkureerivate liitlassuhete konsolideerumine näib hoogustuvat. 19. juunil allkirjastasid Venemaa ja Põhja-Korea Pyongyangis vastastikuse kaitsepakti, mida Venemaa president Putin kirjeldas kui «suurte eesmärkide ja lähtepunktide seadmist Venemaa ja Korea suhete süvendamiseks pikas perspektiivis», kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Lepingust nähtub, et kaks riiki on valmis süvendama oma suhteid kaugemale rakettide tarnimisest, millega Põhja-Korea on juba varustanud Venemaad Ukraina ründamiseks.
Venemaa ja Põhja-Korea pakti allkirjastamisele eelnes Putini ja Hiina presidendi Xi Jinpingi kohtumine vaid kuu varem, kus kaks liidrit kinnitasid taas oma riikide «piirideta» sõprust, kutsudes üles «uuele ajastule», kus nad Xi sõnul väärtustavad ja edendavad vaevaga välja teenitud partnerlust.
Lisaks on alustatud kõnelusi Venemaa ja Iraani vahelise sõjalise leppe ettevalmistamiseks, mis võidakse Venemaa asevälisministri Andrei Rudenko sõnul allkirjastada lähitulevikus. Iraan tarnib Venemaale juba praegu Ukraina sõja jaoks droone ja ametlik julgeoleku kokkulepe nende vahel võib anda sellele suhtele veelgi suurema tõuke.
Samal ajal, kui Venemaa on rajamas liitlasvõrgustikku autokraatlike riikidega, on lääneriigid – eeskätt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmed, kes peavad kahe nädala pärast oma iga-aastast tippkohtumist – ise alliansina tugevnemas. Eelmisel nädalal teatati, et 32st NATO liikmest 23 ületab nüüd alliansi eesmärki kulutada vähemalt 2 protsenti oma SKTst kaitsele. Hiljuti kasvas NATO kahe uue liikme, Soome ja Rootsi võrra ning kinnitas kavatsust võtta liikmeks Ukraina, mis on olnud keskseks Venemaa ja Lääne vaheliseks tüliõunaks ja üheks Vene agressiooni ettekäändeks.
Sellised arengutendentsid ei saa jääda mureliku tähelepanuta. Ajaloolane William Langer täheldas juba ammu, et suurte sõdade puhkemisele on sageli eelnenud sammud liitude moodustamise ja konsolideerumise suunas. Need kujutavad endast «kindlustuspoliisi», millega riigid püüavad tagada vahendeid ja kujundada oma diplomaatilisi suhteid konflikti korral. Lisaks sellele on rahvusvaheliste suhete teadlased leidnud, et liidud on vajalikuks tingimuseks laiemate sõdade puhkemisele ning ka piirkondlikult piiratud kahepoolsete sõdade, nagu Venemaa Ukraina vastane agressioon, muutumisele suuremaks mitmepoolseks konfliktiks.
Ei oleks vale tuua paralleele diplomaatilise olukorraga Euroopas esimese maailmasõja eelõhtul, kui Prantsusmaa täiendas oma liitu Venemaaga, sõlmides kokkuleppe (Entente Cordiale) Suurbritanniaga. Nõnda tekkis keiserliku Saksamaa, Austria-Ungari keisririigi ja Itaalia kolmikliidu vastu suunatud sõjalise koostöö ühendus – Triple Entente. Samasugust rolli täitsid teise maailmasõja eelõhtul sõlmitud natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungipakt, Suurbritannia ja Poola vaheline kaitsekokkulepe, natsi-Saksamaa ja Itaalia vaheline nn Teljepakt, kuhu hiljem kaasati Jaapan, ning samuti Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheliste liitlassidemete taaskinnitamine.
Tõsi, on rida argumente, mille kohaselt praegune olukord ei ole võrreldav, vähemalt pole nii tõsine. Kuid neil argumentidel on omad puudused, mis kahandavad nende veenvust.
Esimene neist osutab külma sõja aegsele stabiilsusele, mis põhines kahe vastandliku liitlasbloki – Nõukogude Liidu juhitud Varssavi pakt ühel pool ja USA juhitud Põhja-Atlandi liit teisel pool – vahelisel sõjalisel heidutusel ja patiseisul. See vastuargument ei ole aga kuigi rahustav, sest on äärmiselt raske hinnata, kas ja millal heidutus toimib. Pealegi, isegi kui heidutus külma sõja ajal toimis, on sellisel võrdlusel tänapäeval vähe väärtust. Tänane globaalne kord sarnaneb rohkem esimesele maailmasõjale eelnenud mitmepolaarsusele – kus USA, Venemaa ja Hiina konkureerivad kõik oma piirkondades ja ülemaailmselt mõju ja kontrolli pärast – kui selgele kahepoolsusele, mis eksisteeris külma sõja ajal.
Ilmasõjad ei lahvatu tühjalt kohalt. Neile eelneb kiirenev liitude moodustamise ja konsolideerumise protsess, mida me näeme praegu.
Teine vastuargument viitab Põhja-Korea ja Venemaa vahelise kokkuleppe näilisele nõrkusele. Tuginedes teadaolevale tekstile, on lepingu põhisäte üsna ebamäärane, sedastades, et kui ühte allakirjutanutest rünnatakse või ta satub «sõjaseisukorda», kasutab teine pool «kõiki kättesaadavaid vahendeid sõjalise ja muu abi andmiseks» viisil, mis on kooskõlas kummagi riigi seadustega». Kuid ebamäärasus on tavapärane liitlaslepingute, sealhulgas NATO aluslepingu, tekstide puhul.
Kolmas vastuargument rõhutab, et hoolimata mõningatest vastupidistest väidetest ei ole Venemaa, Hiina, Iraan ja Põhja-Korea veel ühinenud «autoritaarsuse teljeks». Nad ei ole kaugeltki seotud NATOga võrreldava laiaulatusliku mitmepoolse lepinguga, vaid rea kahepoolsete kokkulepetega, mille keskmes on Venemaa. Lisaks ei ole sugugi garanteeritud, et Venemaa ja Iraan lõpuks kokkuleppele jõuavad.
Kuid senised arengud näitavad, et Hiina, Põhja-Korea ja Iraan on valmis toetama riiki, keda lääneriikid on püüdnud alates Ukraina-vastasest kõikehõlmavast agressioonist muuta paariaks. Ja kuigi nad koos ei pruugi moodustada «autoritaarsuse telge», on kõik neli väga selgelt väljendanud oma leppimatust USA juhitud globaalse korraga.
Seega on need hiljutised arengud vähemalt tõendiks kiirenevale ülemaailmsele trendile, kus riigid «valivad pooli».
Viimane vastuväide võiks pöörata võrdlused esimese ja teise maailmasõja eelse olukorraga pea peale, väites, et liitude konsolideerimine toimub maailmas, mis on juba sõjas, mitte sõja eelõhtul. Teisisõnu, suurriigid astuvad neid samme pigem vastusena juba aset leidvatele õudustele kui eelaimusena tulevastest õudustest.
Kuid tuleb meeles pidada, et mitmepoolsed sõjad ei juhtu lihtsalt iseenesest. Nii esimene kui ka teine maailmasõda algasid väiksemate piirkondlike konfliktide seeriaga, mis lõpuks koondusid suuremateks sõdadeks, kusjuures seda koondumist soodustasid riikide vahel sõlmitud liitlassidemed.
Möödunud aastal toimunud NATO 75. aastapäeva tähistamisel rõhutati, et NATO on tähtsam kui kunagi varem. Seda väidet võiks üldistada ja öelda, et üks vanimaid diplomaatia vorme – liitlaspoliitika – on täna sama oluline, võib-olla isegi olulisem, kui kunagi varem pärast külma sõja lõppu ja võib-olla isegi pärast teist maailmasõda. Kuid kuidas need liidud täpselt tulevasi sündmusi kujundavad, on ebaselge. Ja see on tõepoolest murettekitav.