Prantsusmaa poliitmaastikul valitseb hetkel tõsine kriis, kirjutab Clyde Kull arvamusloos Päevalehes.
Hiljuti otsustas Macroni saata laiali Rahvusassamblee – Prantsusmaa poliitikamaastik on korralikult läbi raputatud. Üha raskem on leida inimest, sealhulgas presidendi lähikonnast, kes tema otsuse heaks kiidaks.
Miks riskib Prantsusmaa president Emmanuel Macron erakorraliste valimiste korraldamisega, kus paremäärmuslased tõenäoliselt võidavad? Põhjus on selles, et parlamendi enamuse puudumisel ei ole ta suutnud riiki juba kaks aastat valitseda. Teiseks mängib rolli see, et vastase koormamine võimukohustustega võib lõppkokkuvõttes tulla talle kasuks. See võib aga osutuda iseendale seatud lõksuks. Mängus ei ole ainult Prantsusmaa, vaid kogu Euroopa Liidu stabiilsus.
Vastupidiselt ootustele, ei toonud Euroopa Parlamendi valimised Euroopa tasandil suuri poliitilisi muutusi. Poliitiline tasakaal Euroopa Parlamendis on enam-vähem stabiilne, hoolimata paremäärmuslaste ja eelkõige sõltumatute kohtade mõningasest suurenemisest.
Macron kuulutab välja ennetähtaegsed valimised
Hirmud paremäärmusliku laine ees olid seega suuresti ülepaisutatud, kuid suureks erandiks osutus Prantsusmaa. Macroni partei Taassünd (Renaissance) sai ainult 13 kohta (14,6% häältest), võrreldes Marine Le Peni paremäärmusliku Rahvuskogu (RN) 30 mandaadiga (31,4%). Macron reageeris kohe šokeeriva teatega, et saadab Rahvusassamblee laiali ja kuulutab välja ennetähtaegsed valimised.
Kuigi Prantsusmaa põhiseadus lubab presidendil parlamendi laiali saata, on harva sellist sammu astutud. Viimati tegi seda Jacques Chirac 1997. aastal ning see andis ränga tagasilöögi. Prantslased meenutavad masendusega aega, kui konservatiivist president oli sunnitud jagama võimu sotsialistist peaministriga. Prantsusmaal nimetatakse seda „pealesunnitud kooseluks“ (cohabitation). Macroni gambiit on seega üpris dramaatiline.
Miks ta seda tegi? Ühelt poolt oli otsus täiesti loogiline. Arvestades, et kaks aastat on ta püüdnud Rahvusassamblees luua koalitsiooni traditsiooniliste paremjõududega, kuid ebaõnnestunult.
Koalitsioonid on paljudes Euroopa riikides reegel, kuid mitte Prantsusmaal. See on suuresti tingitud kahevoorulisest valimissüsteemist, mis kujundab bipolaarsust, samal ajal kui laiem poliitiline maastik on kolme- või isegi neljapolaarne (paremäärmuslased, parempoolsed, kesk- ja vasakpoolsed). Selleks, et Prantsuse süsteemis võimule saada, tuleb teises voorus võitmiseks laiendada oma baasi. Seni, kuni Rahvuskogu (RN) tajuti fašistliku pärandiga paremäärmusliku erakonnana, oli lihtne koondada teises voorus jõud RN kandidaadi vastu. Nii kindlustas Macron oma võidud 2017. ja 2022. aasta valimistel.
Võimalikud vaated tulevikku
Kuid viimase 20 aasta jooksul on Rahvuskogu järk-järgult kasvanud traditsioonilise parempoolsuse arvelt, murdnud läbi klaaslae, mis kunagi tema mõju piiras. Euroopa Parlamendi valimistel tuli ta peaaegu igas valimisringkonnas esikohale, toetus oli paljudel juhtudel 30-40%. Enam ei ole võimalik seda erakonda lihtsalt isoleerida üleskutsetega vasak- ja paremtsentristide poole. Otse vastupidi, seekord on vasak- ja paremtsentristid lõhenenud, liitudes vastavalt vasak- ja paremäärmuslastega.
Üllatades kõiki ennetähtaegsete valimistega, loodab Macron raputada valijad lahti leplikusest paremäärmuslaste suhtes ja rabada ootamatult oma vastaseid. Rahvuskogu ei oodanud kindlasti nii kiiret otsust, nagu ka konservatiivsed vabariiklased. Le Peni partei peab võitma 201 lisakohta, et tagada absoluutne enamus.
Selle tulemuse vältimiseks peab Macron meelitama enda poole mingi osa valijaid, kas traditsioonilistest parempoolsetest ja vasakpoolsetest. See saab aga olema raske ülesanne. Macroni partei Taassünd ei ole nende valijaskondade jaoks kuigi ligitõmbav ning Macroni enda populaarsus on sügavas madalseisus.
Pealegi on suur oht, et teises voorus surutakse Taassünni kandidaadid välja Rahvuskogu ja Uue Rahvarinde poolt, kes mõlemad otsustasid esitada igas ringkonnas ühe ainukese kandidaadi. Teise vooru pääsemiseks peab kandidaat saama vähemalt 20% häältest. Arvestades, et Macroni erakond tagas Euroopa Parlamendi valimistel vaid 14,6% häältest, pole võimatu, et Taassünd kukutatakse riigi peamise poliitilise jõu positsioonilt.
Esialgsed küsitlused näitavad, et Macroni enda partei, kellega ta oma otsuse osas ei konsulteerinud, kaotab vähemalt 100 kohta (250st). Seega ei saa välistada mässu Taassünni ridades.
Valimised võidab suure tõenäosusega Rahvuskogu, kinnitades Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Isegi kui Le Pen ei suuda saavutada absoluutset enamust, võib ta moodustada liidu mõne traditsioonilise parempoolse segmendi või erinevate sõltumatutega. Traditsiooniline paremjõud on juba praegu plahvatuse äärel. Vabariiklaste fraktsioon kutsub üles liituma Rahvuskoguga, samas kui ülejäänud osa parteist on sellele otsustavalt vastu.
Prantsusmaa seisab kriisi lävel?
Prantsuse poliitiline maastik on kaose äärel ja erinevalt Rahvuskogust on kõik jõud tõsistes raskustes. Üks tõenäolisemaid variante on nn hanguv parlament, kus ei õnnestu luua enamusega koalitsiooni. Sellisel juhul on presidendil suur mõjuvõim peaministri nimetamisel. Näiteks võib Macron nimetada peaministri paremtsentristide või vasaktsentristide hulgast ja valitseda koalitsioonis, isegi kui need erakonnad on selle välistanud.
Lisaks panustab Macron sellele, et kui Rahvuskogu tuleb võimule, saavad inimesed enne 2027. aasta presidendivalimisi aimu, milline on nende tegelik nägu. Valitsusvastutuse koorem ei lase parteil enam nautida poliitilise neitsilikkuse eeliseid. Kui Le Pen presidendikandidaadina 2027. aastal läbi kukub, saab Macron ilma kahetsuseta võimult lahkuda, väites, et ta on Prantsusmaale teene teinud. Kui ta ebaõnnestub, saab tema niigi kahjustatud pärand veel ühe tugeva löögi osaliseks.
Täiemahuline kriis Prantsusmaal võib lõppkokkuvõttes kujutada endast tõsisemat ohtu kogu Euroopale, sest see tabaks euroala südant. Need hirmud kajastuvad juba finantsturgudel. Intressimarginaal, mida investorid nõuavad prantsuse 10-aastaste riigivõlakirjade omamise eest, tegi just suurima nädalase hüppe. Samas kui Prantsuse aktsiad on samal perioodil kaotanud umbes 210 miljardit dollarit turukapitalisatsioonist. On reaalne oht, et intressimäärade vahed võivad veelgi laieneda, kui valimised toovad kaasa suure muutuse poliitikas. See omakorda avaldab mõju suure võlakoormusega euroala riikide nagu Itaalia ja Kreeka. Lisaks ka võlakirjadega kauplemisele ning võib sundida Euroopa Keskpanka võtma kasutusele stabiliseerivaid meetmeid.
Macron on olnud üks häälekamaid Euroopa integratsiooni ja Ukraina toetajaid Venemaa agressiooni vastu. Tema positsiooni nõrgenemine võib sellele oluliselt mõju avaldada. Kui parempopulistid pääsevad lisaks Itaaliale ja Madalmaadele, kus on samuti moodustumas valitsus paremäärmuslaste osalusel, võimu juurde ka Prantsusmaal, on tegu juba arvestatava jõuga Euroopa poliitikate kujundamisel ja selle levikul teistes riikides.