Kas tuumaheidutus on tõhus vahend, küsib suursaadik Clyde Kull oma arvamusloos Postimehes.
Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni hiljutine kõne Sorbonne’is ning tema järelintervjuu The Economistile on pälvinud palju tähelepanu, mis oligi Macroni kavatsus. Ta hoiatas, et Euroopa võib surra, rõhutas tungivat vajadust kiire võidu saavutamisel Venemaa üle, välistamata isegi Prantsuse vägede saatmist Kiievi toetuseks.
Kuigi need kommentaarid sünnitasid paeluvaid pealkirju, väärib täiendavat tähelepanu veel üks teema, mida ta puudutas – tuumarelvad.
Oma kõnes Sorbonne’is ütles Macron: «Tuumaheidutus on Prantsusmaa kaitsestrateegia keskmes. Seetõttu on see Euroopa kontinendi kaitsmise oluline element.» Economistile antud intervjuus väljendus ta veelgi selgemalt, öeldes, et on valmis Prantsusmaa tuumarelvad kogu Euroopa kaitseks kättesaadavaks tegema. Macron on seda öelnud ka varem, 2020. ja 2022. aastal. Nagu ka Prantsusmaa endine president veel 1980ndate lõpus oma Lääne-Saksamaa kolleegile, toonasele kantslerile Helmut Kohlile, et veenda teda keelduma USA eelpaigutusega tuumarelvadest Euroopas.
Nüüd on olukord teine.
Kas tuumaheidutus on tõhus?
Justkui Macroni sõnadest tuumarelva panuste tõstmiseks Euroopas ei piisanud, viis Venemaa vastuseks läbi seeria õppusi, harjutamaks taktikalise tuumarelva kasutamist Ukrainas, mis on järjekordne näide Venemaa tuumanuiaga vehkimisest, et heidutada Läänt edasisest toetusest Kiievile.
See tõstatab põhiküsimuse, mis ulatub kaugemale kui Macron, Prantsusmaa, Venemaa ja Euroopa julgeolek: kas tuumaheidutus on tegelikult tõhus? Vaid mõned nädalad tagasi, pärast Iraani ulatuslikku raketi- ja droonirünnakut Iisraeli vastu, tõid desarmeerimisaktivistid esile, kuidas Iraani käitumine – nimelt valmisolek rünnata riiki, kellel teadaolevalt on tuumarelv – näis kummutavat ideed, et tuumarelvade omamine hõlbustab heidutust.
Tuumarelvadega riigid võivad tõepoolest hoiduda üksteise vastu suunatud massilistest tuumarünnakutest, teades, et see kutsub esile sama massilise vastuse. See «vastastikku tagatud hävitamise» äärmuslik stsenaarium oli külma sõja ajal vaoshoidvaks teguriks. Aga kuidas on lood stsenaariumiga, mis jääb kaugelt alla selle künnise? Mis siis, kui näiteks Putin alustaks tuumalööki Ukraina vastu, kasutades selleks vaid ühte väikese võimsusega relva? Kas Ameerika Ühendriigid, kes on NATO «tuumavarju» peamine pakkuja, oleksid valmis andma loa vastulöögiks?
Selline stsenaarium tekitab kahtlusi, mistõttu tundub täiesti mõistlik esitada küsimus tuumarelvade heidutusjõulisusest.
Tuumarelvade või üldiselt heidutuse usaldusväärsuse hindamine on äärmiselt keeruline. Seda seetõttu, et me ei ole kunagi kogenud heidutuse tagajärgi. Me oleme näinud ainult heidutuse ebaõnnestumist. Venemaa jaoks ei olnud heidutus ilmselgelt takistuseks, kui ta ründas Ukrainat nii 2014. aastal ja hõivas kõigepealt Krimmi poolsaare, kui ka 2022. aastal, kui ta alustas täiemahulist sissetungi.
Tuumatabu
On raske öelda, mille alusel tegi Moskva sellise otsuse just sellisel ajal ja mitte varem. See võis olla tingitud hirmust mõne NATO riigi vastulöögi ees – see tähendab heidutusest. Lõppude lõpuks oli NATO 2008. aastal ametlikult kinnitanud, et Ukraina saab ühel päeval alliansi liikmeks. Ja mõnel NATO liikmel oli 1994. aasta Budapesti memorandumi alusel kohustus kaitsta Ukraina territoriaalset terviklikkust.
Kuid Venemaa võis hoiduda varasemast Ukraina ründamisest lihtsalt seetõttu, et Moskva, täpsemalt Putin, ei soovinud Ukraina territooriumi hõivata, vähemalt mitte sel ajal. Probleem on selles, et hirmu kättemaksu ees ja huvi puudumist on sageli võimatu eristada riigi käitumise põhjal. Formaalselt nimetavad rahvusvahelise poliitika uurijad seda valikuefektiks.
Valikuefektid muudavad tuumaheidutuse hindamise piisavalt keeruliseks. Kuid tuumarelvade heidutava väärtuse hindamisel on veel üks raskus – neid on sõjas kasutatud ainult kaks korda. Tuumalöögid Hiroshimale ja Nagasakile teise maailmasõja lõpus oli tragöödia, kuid see on tragöödia, mis ei ole kordunud. Ameerika poliitikateadlane Nina Tannenwald on selgitanud seda tuumatabuga – massiivse ja valimatu hävitusvõimega relvade kasutamine jääb väljapoole moraalselt aktsepteeritud piire.
Inimkonna jaoks on see olnud hea. Kuid ajaloolise pretsedendi puudumine pärast 1945. aastat teeb praktikutele peavalu küsimusega, millistel tingimustel riigid tuumarelva käivitaksid. Me teame, et tuumarelva kasutamist on kriiside ajal kaalutud ja et inimkond on olnud sellele ohtlikult lähedal. Kuid see, et selleni ei jõutud, võis olla lihtsalt pime õnn, mitte see, et tuumarelv on tabu.
Hasartmäng
Määramatuse küsimus tuumarelva mittekasutamisel on oluline, kuna eeldused kujundavad sageli meie arusaamu maailmapoliitikast. Osa vaatlejate hinnangul on asjaolu, et maailm on alates 1945. aastast vältinud tuumasõda, tõendiks tuumaheidutuse toimimisest. Mõned lähevad veel kaugemale väites, et pika rahu ja isegi sõdade vähenemise eest oleme tänu võlgu tuumarelvadele. Mõned, nagu tunnustatud rahvusvaheliste suhete teadlane Kenneth Waltz, väidavad, et külma sõja aegne tuumaheidutus osutab, et me peaksime tegelikult julgustama teisigi riike pommi omama ja looma maailma, kus kõik üksteist tõhusalt heidutavad.
Kuid nagu tuumarelva mittekasutamine alates 1945. aastast võib olla tingitud õnnelikust juhusest, nii võib ka niinimetatud pikk rahu olla tingitud enamast kui ainult tuumaheidutusest. Külma sõja järgne ajastu oli tunnistajaks demokraatia levikule ja kaubanduse laienemisele, võeti vastu jõu kasutamist keelustavad normatiivsed ja õiguslikud aktid. Teisisõnu, pikal rahul on olnud hulgaliselt määrajaid ja on raske kindlalt öelda, millisel määral on see tegelikult tingitud tõhusast tuumaheidutusest võrreldes kõigi teiste lisateguritega.
Nagu rahul, nii ka heidutusel on põhjuseid mitu. Jõudude tasakaalu ja heidutuse puhul on tuumarelv harva ainus tegur. Võtame näiteks Põhja-Korea. Pole kindel, kas tuumapommi omamine on Põhja-Korea julgeoleku tagamiseks vajalik, arvestades, et tal on Lõuna-Korea piiril suur sõjavägi ja kümned tuhanded tavalised raketid, mis on suunatud vaid 45 kilomeetri kaugusel asuvale Soulile. Sõja puhkemine Korea poolsaarel oleks laastav – ja seetõttu tuleks seda vältida – isegi siis, kui Pyongyangil ei oleks kunagi ülimat relva.
Kokkuvõttes võib öelda, et tuumarelvade heidutusväärtus on paljuski tõendamata, mis muudab need lõppkokkuvõttes hasartmänguks. Macron võib asetada tuumarelvad Prantsusmaa ja Euroopa julgeoleku keskmesse ning Putin võib neile tugineda, et hirmutada läänemaailma. Kuid mõlemal juhul tehakse kõrgeid panuseid, et teine pool taganeb tuumaheidutuse tõttu. See panus võib olla õige. Kuid see on riskantne, sest pole teada, kas tuumarelv on tõesti hirmutamise vahend, rahu saavutamise vahend läbi hirmu või lihtsalt mõttetu.