- Prantsusmaa sihib juhtrolli Euroopas.
- Pariis lubab teistsuguseid olümpiamänge.
- Macronil on mängudega nii välis- kui ka sisepoliitilised sihid.
Pariisi 2024. aasta olümpiamängud on tähtsad mitmel tasandil, nii Prantsusmaa kui ka isiklikult president Emmanuel Macroni jaoks, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Need mängud toimuvad ajal, mil Macron püüab tekkinud Euroopa võimuvaakumit täita Prantsusmaa juhtrolliga. Edukalt korraldatud mängud tõstaksid Prantsusmaa rahvusvahelist mainet ja kujundaksid Macroni poliitilist pärandit. Nad aitaksid kaasa Macroni välispoliitilistele eesmärkidele, nagu Euroopa strateegiline autonoomia ja globaalse lõuna hõlvamine. Samuti võivad nad toetada Macroni kodumaist poliitilist profiili, muutes ta prantsuse rahvale meelepärasemaks.
2024. aasta olümpiamängude asukoha puhul on oluline teada, et Pariis valiti võõrustajaks vaikimisi, ilma hääletuseta.
Prantsuse pealinn oli üks viiest linnast, mille rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) esialgu kandidaatlinnaks välja kuulutas. Ükshaaval loobusid neist aga kolm: Rooma finantsprobleemide tõttu, Budapest ja Hamburg avalikkuse vastuseisu tõttu.
Nii jäid kandideerima vaid Pariis ja Los Angeles, kui ROK 2017. aasta septembris oma otsuse teatavaks tegi. Kartes kujunevat narratiivi, et mängude korraldamisega seotud raskused kaaluvad üles eelised, murdis ROK tava ja kuulutas ühel ajal välja kahe järgmiste olümpiamängude korralduslinnad – Pariis 2024. aastal ja Los Angeles 2028. aastal.
ROKi ametnike mure on põhjendatud. Viimase kümnendi jooksul on saanud tavaliseks ülepaisunud olümpiamängude eelarved, levinud fotod mahajäetud staadionidest ja teated sunniviisiliselt ümberpaigutatud kohalikest, peamiselt madalapalgalistest elanikest, et teha ruumi mängudega seotud arendustegevusele. Pariisi 2024. aasta olümpiamängud on seega ROKi jaoks suur väljakutse.
Korraldajad lubasid, et need olümpiamängud on teistsugused. Nende sõnul maksab Pariis 2024 lõpuks palju vähem kui eelmised üritused ja allikaks on peamiselt erafinantseerimine. Mängud tekitavad poole vähem kasvuhoonegaase võrreldes eelmiste olümpiamängudega. Samuti ei jäeta maha tühje võistluspaiku, sest üritused toimuvad peaaegu eranditult olemasoleva või ajutise infrastruktuuri baasil. Edu korral võib Pariis 2024 olümpiamängude korraldamise narratiivi positiivseks pöörata.
Prantsusmaa, ja eriti president Macroni jaoks, on panused veelgi kõrgemad. Ta on mängud esimesest päevast alates omaks võtnud – sõna otseses mõttes. Ta külastab valmivaid olümpia- ja kultuuri objekte, tema sõnavõttudesse erinevatel teemadel on üha enam põimitud Pariis 2024. Ta usub, et mängud tugevdavad «rahvuslikku optimismi» ning Prantsusmaa «pehmet jõudu» (soft power).
Keegi ei osanud eeldada, et 2024. aastal tekib Prantsusmaa jaoks ennenägematu strateegiline võimalus. Sündmuste kokkulangevus – Brexit, USA vähenev hegemoonia, Venemaa agressioon ja ettearvamatus seoses Donald Trumpi võimaliku tagasivalimisega – on tekitanud Euroopas juhtimisvaakumi. Üks Macroni peamisi välispoliitilisi eesmärke on tagada, et selle vaakumi täidab Prantsusmaa, sealhulgas võttes juhtrolli Euroopa strateegilise autonoomia taotlemisel.
Pariis kui linn on mängude kandev teema. Avatseremoonia on kavandatud toimuma Seine’i jõel, kuhu rahvusvõistkonnad saabuvad paatidega sadade tuhandete pealtvaatajate silme all. Pariisi kuulsate vaatamisväärsuste juurde rajatakse ajutised võistluspaigad. Kui Pariis 2024 õnnestub ja on nii «maagiline», nagu seda väidavad korraldajad, siis lisavad mängud Prantsusmaa liidriambitsioonidele ja Pariisi kuvandile Brexiti-järgsest Euroopa kesksest sõlmpunktist sümboolset kaalu.
Mängud teenivad ka Macroni teist ambitsiooni: Prantsusmaa kui «silla» rolli globaalse põhja ja lõuna vahel uues, mitmepolaarses maailmas. Eelkõige on Macroni välispoliitikas rõhutatud rohepööret ja rahvusvahelise finantssüsteemi reformimist kui võimalusi globaalse lõuna arengu edendamiseks. Mudel, mida Pariis 2024 pakub olümpiamängude korraldamiseks, esindab selle maailmavaate kodumaist versiooni – keskendumine jätkusuutlikele meetmetele, vähem megaprojektidele ja rohkem infrastruktuuri parandamisele ja investeeringutele madalama sissetulekuga äärelinnades. Ehk veelgi olulisem on Macronile, et Pariis 2024 meeldiks prantsuse rahvale.
Macroni ja tema välispoliitilist maailmavaadet ohustab prantsuse natsionalistlik ja euroskeptiline paremäärmuslus, kes näeb ELi riikliku suveräänsuse piiranguna ning kelle immigratsioonivastane poliitika on takistuseks Prantsusmaa ja globaalse lõuna vahelistele sidemetele.
Paremäärmuslaste isolatsionistliku välispoliitika mõjulepääs nulliks paljuski Macroni töö Prantsusmaa positsioneerimisel Euroopa liidriks ja sillaks maailma, nagu see on aidanud kaasa USA ja Ühendkuningriigi mõju vähenemisele. Pariis 2024 mängude «kollektiivse uhkuse allikaks» muutmine teeniks seega mitut poliitilist eesmärki.
Töö «põllul» ehk mängude ettevalmistuse korralduslik pool ei lähe alati nii libedalt, kui mõeldud. Eriti puudutab see sõnumite edastamist, mida tähendavad mängud kohalikele elanikele.
Ühelt poolt ei soovi korraldajad jätta muljet, et mängud on tavaelu liiga häirivad. See võib põhjustada kohalike vastureaktsioone. Teisalt tuleks piirangute eest aegsalt ette hoiatada. Sellega aga venitati pikalt. Õigupoolest hakati rääkima alles nüüd, et näiteks transport linnas saab olema mängude ajal hardcore (transpordiministri sõnakasutus) ning et liikumiseks ja piirete läbimiseks peavad kohalikud hankima eriload. Enam kui pooled Pariisi elanikud ütlevad, et kavatsevad mängude ajal linnast lahkuda. Linnajäänuid julgustatakse võimalusel töötama kodust.
Pariis 2024 korraldamisel on pariislastest Macronile tähtsam laiem Prantsusmaa avalikkuse poolehoid. Selles suhtes on meeleolud segasemad. 65 protsenti prantslastest usub, et võistluste korraldamine on «hea asi», kuid enamik prantslasi ei usu, et riik on õigel ajal valmis võistluste korraldamiseks.
Lõpuks ei pruugi see, kuidas prantslased Pariis 2024 mängudesse enne suhtuvad, olla oluline. On lihtsalt vaja, et mängudest jääks püsiv mulje, mis oleks rahvusliku uhkuse allikas.
Kui Pariis 2024 on tõepoolest nii «maagiline» ja «revolutsiooniline», nagu korraldajad on lubanud, võivad tänavused olümpiamängud sümboliseerida olümpiamängude uut ajastut ning tõsta Macroni – ja Prantsusmaa – mainet Euroopas ja kogu maailmas. Kui Pariis 2024 ebaõnnestub, on Prantsusmaa mainekujundusele tekitatud kahju tõenäoliselt lühiajaline. Sama ei pruugi kehtida Macroni kohta.
https://arvamus.postimees.ee/8009580/clyde-kull-macronil-on-pariisi-olumpiamangudega-palju-kaalul
Clyde Kull 