- Tehisintellekti loovad mudelid on juba näidanud, et suudavad töödelda keelt ja luua eri vormis sisu.
- Tehisintellekti arendamine ei pruugi tõenäoliselt kunagi saavutada inimintellekti taset.
- Esimese sammuna võiks seada eesmärgiks, et tehisintellekti süsteemid oleksid kontrollitavad.
Tehisintellekti (AI) kiire levikuga erinevates valdkondades pööratakse samal ajal üha enam tähelepanu vajadusele kehtestada AI-tehnoloogiale kaitsepiirded, AI-le pühendatakse kõrgetasemelisi kohtumisi, kohtuprotsesse, käib töö õigusaktide ja regulatiivsete meetmete kallal. Kui mõnede tehisintellekti põhjustatud probleemidega on suhteliselt lihtne tegeleda, siis teised nõuavad loomingulist mõtlemist ja tugevat poliitilist tahet. Teemast kirjutab täpsemalt suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Viimased uudised
ARVAMUSRAINER SAKSLõõmavad tehased Tatarstanis tõestavad Ukraina droonivõimekuse tipptasetARVAMUSERKKI KOORTVenemaa Musta mere laevastik on meresõja kaotanud ning pandi luku tahaJUHTKIRIJUHTKIRIRohehulluse vastuARVAMUSANNELY ALLIKTõenduspõhine info parandab ühiskonda. Meil on mõneski kohas kõvasti arenguruumiRAHA JA MAJANDUSSIIM KURESOOMilline majandusmudel aitab meid selle sajandi väljakutsete vastu?RAHA JA MAJANDUSPEETER KOPPELKõik polegi tegelikult nii halvasti?
Tehisintellekti valdkonnas kummitab nn gorillaprobleem. Umbes kümme miljonit aastat tagasi tekkis gorillade eelkäijate kõrvale puhtjuhuslikult inimese geneetiline liin. AI-tehnoloogia arendamisel on oht luua masin, mis ületab oma loojaid intellektuaalselt, sarnaselt sellega, kuidas inimkond jättis oma arengus selja taha oma primaatidest esivanemad.
Tehisintellekti loovad mudelid on juba näidanud, et suudavad töödelda keelt ja luua eri vormis sisu. Muret tekitab see, kui AI-süsteemid kalduvad kõrvale inimnormidest ja arendavad välja oma kultuuri ja narratiive, mis võib inimtsivilisatsiooni põhjalikult muuta. See võib tekitada olukorra, kus inimesed seisavad silmitsi teise kõrgintelligentse liigiga, mis võib seada kahtluse alla inimese ülemvõimu ja ühiskondlikud struktuurid.
Stuart Russell, California Berkeley ülikooli arvutiteadlane, kelle õpik on olnud kolm aastakümmet AI alusmaterjaliks, rõhutab, et isegi kui inimtasemel AI ei ole otsene mure, peaksime selleks valmistuma. Ka asteroidi kokkupõrke oht Maaga pole otsene, kuid NASA töötab võimalike lahenduste kallal, kui selline oht peaks realiseeruma. Samamoodi tuleks käsitleda ka tehisintellekti.
Stuart Russell pakub välja kolm põhimõtet «inimsõbraliku» tehisintellekti jaoks. Esiteks, see peab olema puhtalt altruistlik, hoolides ainult inimese eesmärkidest. Teiseks, AI ei tohiks ise määratleda inimese eelistusi, kahtluse korral peaks alluma inimesele, selle asemel, et tegevus lihtsalt üle võtta. Kolmandaks, inimese eelistuste kohta käiva teabe ülem allikas on inimese enda käitumine, meie enda valikud annavad teavet selle kohta, kuidas tahame oma elu elada.
Loetumad uudised
ARVAMUSAHTI KALLIKORM32 kogudust Eestis on andnud sõjale heakskiidu. Rendilepingud nendega tuleb lõpetadaARVAMUSILMAR RAAGUskumatu jama meedias: Putini valimisjaoskonnad olid nagu Prantsusmaal ja Venemaa polegi agressorARVAMUSRAINER SAKSVenemaa on asunud mõjutama Ukraina abistamise otsuseid USA KongressisJUHTKIRIJUHTKIRIRohehulluse vastuARVAMUSERKKI KOORTVenemaa Musta mere laevastik on meresõja kaotanud ning pandi luku tahaARVAMUSRAINER SAKSLõõmavad tehased Tatarstanis tõestavad Ukraina droonivõimekuse tipptaset
Tehisintellekti arendamine ei pruugi tõenäoliselt kunagi saavutada inimintellekti taset. Juba seetõttu, et meie enda teadmised inimese vaimsetest protsessidest on liiga piiratud, et suudaksime neid kunstlikult taastoota. Tehisintellekti kallal töötavad inimesed on käsitlenud inimaju kui teabetöötlussüsteemi, mis muudab sisendid väljunditeks.
Ja nii toimivadki tänased tehisintellektid. Mudeleid treenitakse suurte andmebaaside põhjal, et ennustada tulemusi, avastades proovimise ja eksimuse teel reegleid ja mustreid, sealjuures selliseid, mida programmeerija ei osanud kunagi ette kujutada. Kuid mudelitel puudub intuitiivne mõtlemine ja terve mõistus, mis juhib inimintellekti. Inimese tunnetuse lahutamatu osa, deduktsioon, võimaldab mõtlemist väljaspool väljakujunenud teadmisi, mida ei saa kodifitseerida programmi või statistilisse mudelisse.
Küll aga on AI-l üha kasvav roll meie igapäevaelu toimingute, käitumise ja eelistuste kujundamisel. Meie sihtkohta jõudmise, nädalavahetuse lugemise, toidu ja armastuse valik alluvad üha enam algoritmide loogikale – Google Mapsist Twitterini, Uberist Tinderini.
See ei ole sundimine, vaid pehme võim – loogiline ja lihtne tee, mida rakendus meile ette näeb ja mida järgime ilma suurema vastupanuta. Samal ajal koguvad samad rakendused meie andmeid, nad teavad meist üha rohkem ja rohkem, ja see on alles algus. Nii sünnib see, mida prantsuse filosoof Gilles Deleuze nimetas juba arvutitehnoloogia algusaegadel «kontrolliühiskonnaks» – detsentraliseeritud, kõikjale hajutatud ja mitte kellegi omanduses, mis tungib märkamatult kõikidesse eksistentsi valdkondadesse.
Arvutivõimsuse koondumise tõttu kümmekonna suure tehnoloogiaplatvormi (Big Tech) kätte on paratamatu nende domineerimine majanduses, millele vastupanuks on vaja läbipaistvust ning ülemaailmset võrgustunud ja kohanemisvõimelist erinevaid sidusrühmi kaasavat juhtimismudelit. Arengut ei tohi peatada. Kuid see peab käima käsikäes eetiliste väärtuste ja ühiskondlike mõjude arvestamisega, tulevaste riskide jälgimise ja nende maandamisega.
Üks viimasel ajal suurt tähelepanu äratanud küsimus on see, kas tehisintellekti mudeli treenimine autoriõigusega kaitstud materjaliga kujutab endast autoriõiguse rikkumist. AI arendajad väidavad, et tänu nn otsinguga täiendatud loovprotsessile on võimalik tagada, et loovad tehisintellektimudelid austavad autoriõigusi ja vajadusel hüvitavad autoritasu. Tõsi, OpenAI looja ja tegevjuhi Sam Altmani sõnul vajab see uut majandusmudelit, mis võimaldaks sisuomanikele kompenseerida.
Seni, kuni seda aga pole, on probleem õhus. Euroopa Komisjon näiteks avaldas läinud aastal sisemised juhised tööks loova tehisintellektiga, kus hoiatas oma töötajaid muu hulgas, et vältimaks autoriõigusega seotud probleeme, ei tohi dokumentide avalik versioon sisaldada juturoboti ChatGPD toodetud toimetamata tekste.
Ühiskonna hüvanguks vajalikke tehisintellektirakendusi on aga palju huvitavamaid kui juturobot, näiteks meditsiini valdkonnas. AI abil luuakse täiustatud meditsiinilisi analüüsisüsteeme, mis suudavad tuvastada inimsilmale nähtamatuid detaile, mis on õige diagnoosi ja ravi jaoks üliolulised – ja ometi on seda pealkirjades vähem kui Chat GPTd.
Mõtlema panev on tehisintellekti kasutamine kriminalistikas, kus seda juba laialdaselt rakendatakse USAs ja varsti ka Euroopas. Mõned karistused on välja töötatud tehisintellekti tarkvara toel, mis suudab ennustada süüdistatava retsidiivsuse taset. Sellistel juhtudel anname suure vastutuse algoritmile, mis, ärgem unustagem, kuulub eraettevõttele ja ei taga läbipaistvust. Tegemist on tehnoloogilise vahendiga, mis on iseenesest neutraalne, kuid mida võib kasutada õigesti või mitte. Nii on see ka ChatGPT puhul. See võib olla väärtuslik abimees, kuid võib ka varjata lõkse.
Katsed tehisintellekti reguleerida jäävad alati selle arengus järele jooksma. Eelkõige tuleks selle valdkonna puhul näidata üles tervet mõistust, tõsta avalikkuse teadlikkust ja püüda muuta seda demokraatlikumaks. Esimese sammuna võiks seada eesmärgiks, et tehisintellekti süsteemid oleksid avatud ja kontrollitavad. Näiteks ChatGPT on patenteeritud tarkvara, nii et keegi väljaspool Open AId ei tea täpselt selle toimimist.
Kokkuvõtteks. See, kas me suudame tehnoloogiat usaldada, tähendab arusaamist, kuidas see töötab. Nagu inimeste puhul: ma ei saa vaadata sinu ajju, et mõista, miks sa mõtled seda, mida sa mõtled. Aga ma võin paluda sul oma mõttekäiku selgitada ja siis otsustada, kas see kõlab mulle mõistlikult või mitte.
Ka tehisintellektisüsteemid peaksid suutma sama teha. Nad peaksid suutma meile loomulikus keeles seletada samme Ast Bni ja me saame otsustada, kas need on meie arvates head sammud, isegi kui me ei näe iga seost.