- Maailm on üha ebastabiilsemas tasakaalus.
- Ohjeldamaks Hiina ambitsioone, kasutab USA kaubandust relvana.
- Konflikt on uus normaalsus.
Äärmusliku stsenaariumi, täieliku killustumise korral kaheks konkureerivaks majandusblokiks väheneks WTO arvutuste kohaselt maailmamajandus viie protsendi võrra, kusjuures kõige rohkem kannataksid arengumaad, kirjutab suursaadik Clyde Kull Postimehes.
Põgus pilk kriiside leviku kaardile osutab, et geopoliitilised pinged meenutavad külma sõja aega. Aega, mil oli püsiv oht globaalsele maailmakorraldusele. Seekord aga püüab Lääs ohjeldada igat kriisiolukorda eraldi, lootes peatset tagasipöördumist normaalsusse.
Kuid konfliktid ongi uus normaalsus. Praegused kriisid on omavahel seotud, mõjutades ja võimendades üksteist. Me elame nüüd kõrgendatud julgeoleku ajastul.
Pandeemiast ja sõdadest põhjustatud šokid rõhutasid riske, mis on seotud ulatusliku sõltuvusega kaubavahetusest hädavajalike tarnete puhul. Vähemalt sama olulised on olnud ideoloogilised muutused, sealhulgas protektsionismi ja natsionalismi suurenemine. Võib-olla kõige olulisemad on ülemaailmne finantskriis, pandeemia ja praegused suurriikide pinged, mis on muutnud usalduse kahtluseks ja asendanud riskide võtmise riskidest vabanemise kaubanduspoliitikaga.
Kas me seisame uue kahepolaarse maailma lävel ja milline oleks selle mõju maailmamajandusele?
Ohjeldamaks Hiina ambitsioone kasutab USA jätkuvalt kaubandust relvana ja järgib tõrjuvat tööstuspoliitikat. Samal ajal rajab Hiina koos teiste tärkava turumajandusega riikidega paralleelset rahvusvahelist süsteemi, mille keskmes on tema enda institutsioonid ja partnerlused.
Seega on maailm üha ebastabiilsemas tasakaalus. Kuigi rahvusvaheline majanduskord on formaalselt endiselt olemas, ei paku see praktikas enam stabiilsust. Võimu võtavad suunad loomaks omaenda siseriiklikud (tööstus)võimalused ja piirkondlikud rühmitused.
Kuna maailm jaguneb demokraatlike ja autoritaarsete põhimõtete järgi, põhineb rahvusvaheline kaubavahetus pigem poliitilisel eelistustel kui suhtelisel majanduslikul eelisel. Eeldused, et sellised strateegiad aitavad kaasa rahvusvahelisele rahule, isoleerides riigid vastasseisu soodustavatest välismõjudest, on ajalooliselt osutunud ekslikuks. Majandusliku autonoomia sissepoole suunatud olemus satub paratamatult vastuollu ligipääsu sooviga laiematele turgudele ja puuduvatele ressurssidele ning kaupadele. Selline poliitika on tavaliselt olnud konfliktide eelkäija.
Rohkem kui sajand tagasi püüdsid Euroopa impeeriumid saavutada ainukontrolli majanduslikult väärtuslike piirkondade üle, õhutades sellega sõdadeni viinud suurriikidevahelisi pingeid. Samamoodi püüdis Jaapan sõdadevahelisel ajal vähendada oma sõltuvust USAst peamiste toorainete puhul, laiendades oma tegevust Aasias, kuid see viis ta otsesse vastasseisu lääneriikidega selles piirkonnas. Tänapäeval iseloomustavad seda ohtu pinged Taiwani staatuse pärast, mis on ülemaailmse pooljuhtide tarneahela kriitiline lüli.
Majanduse killustumine toob kaasa uued konfliktid
Kui maailmamajanduse killustumine eraldi blokkideks jätkub, suurenevad tõenäoliselt suurriikidevahelised pinged, mis suurendab kokkupõrke tõenäosust.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) hinnangul on märke, et kaks aastat pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse killustub maailmamajandus kaheks konkureerivaks geopoliitiliseks majandusblokiks ja et mitmepoolsed kaubanduseeskirjad, mis on kaubandust toetanud peaaegu 30 aastat, on ohus.
Kasvavad geopoliitilised pinged, sealhulgas Lähis-Idas, ja mure majandusliku julgeoleku pärast on viinud sanktsioonide ja kaubanduspiiranguteni ning läänemeelsete ja läänevastaste, Venemaad ja Hiinat toetavate riikide vahelise lõhe laienemiseni. Kaubavahetus blokkide vahel on kasvanud neli protsenti aeglasemalt kui kaubavahetus blokkide sees.
Äärmusliku stsenaariumi, täieliku killustumise korral kaheks konkureerivaks majandusblokiks väheneks WTO arvutuste kohaselt maailmamajandus viie protsendi võrra, kusjuures kõige rohkem kannataksid arengumaad. See tähendaks Ameerika Ühendriikide ja Hiina ning nende liitlaste vahelist kaubandussõda, kus blokid kehtestaksid oma reeglid, eirates mitmepoolseid kokkuleppeid.
Selle hindamiseks kasutas WTO mudelit, mis põhineb ÜROs 2022. aasta Ukraina hääletuse ajal tekkinud poliitilisel jagunemisel.
Muidugi on selline stsenaarium teoreetiline ja loodetavasti ei juhtu kunagi. Kuid see, et WTO avaldas selle abstraktse hinnangu, näitab, kuidas maailm on muutunud: kümme aastat tagasi, 2014 aastal, oli mõte, et globaliseerumine võib pöörduda tagasi, sama võõras kui 1914. aastal.
Võrreldes külma sõjaga võib seega pidada üheks erinevuseks maailmamajanduse tihedat integreeritust ja teiseks seda, et üks vastasseisev pool, Venemaa ja Hiina, ning rida riike, kes on neile sümpaatsed, pole kaugeltki ühtne, kus igaüks on oma erineva ajaloo, geograafia ja majanduslike huvidega. Just BRICS riikide killustatus ja omavahelised erimeelsused said äsja lõppenud WTO ministrite kohtumise ebaõnnestumise põhjuseks.
Milline võiks olla lähi- ja keskpika aja prognoos?
Kõige usutavam vastus näib olevat segase status quo jätkumine. Maailmamajandus jääb sellisel juhul ajalooliste standardite kohaselt suhteliselt avatuks ja kaubandus kasvab enam-vähem kooskõlas maailma toodanguga. USA ja Hiina vahelistes otsesuhetes toimub mõningane lahtisidumine. Kuid USA (ja teiste riikide) püüe nihutada oma tootmist teiste tarnijate poole jätab ikkagi kaudse sõltuvuse Hiinast imporditud sisenditest. Paljud riigid jätkavad kaubavahetust ühelt poolt USA ja tema lähedaste liitlastega ning teiselt poolt Hiinaga.
Kõige tõenäolisem alternatiiv sellele oleks radikaalsem lagunemine. Katsed piirata USA ja Hiina suhteid seoses riikliku julgeolekuga – Valge Maja julgeolekunõuniku Jake Sullivani sõnul väike õu ja kõrge tara – võivad lõppeda suure õue ja kõrge aiaga; Donald Trumpi võit presidendivalimistel võib olla katalüsaatoriks.
Konfliktid seoses ELi süsinikdioksiidi piiride kohandamise mehhanismiga võivad olla veel üheks globaalse protektsionismi vallandajaks. Integreeritud maailmamajandus elab selle kõik üle.
Kuid suurriikide rivaalitsemine võib põhjustada suuri häireid. Kas see ajastu osutub erandiks? Me peame töötama selle nimel, et see nii oleks.