- Osades riikides terendab võimalus vabaneda kliima- ja energiapoliitika ummikseisust.
- Teistes aga võib kliimapoliitika saada tagasilöögi.
- Parimad väljavaated suuremateks positiivseteks muutusteks on tõenäoliselt Ühendkuningriigis.
Vaja on täiendavat poliitilist tahet, et vabaneda inertsist, mis jätkuvalt viib maailma rohkem kui kahe kraadise soojenemise suunas, kirjutab Clyde Kull.
Kui äsja Dubais lõppenud COP28 kliimakonverentsi tolm on settinud, siis seisame silmitsi kainestava reaalsusega. Keskkonnadiplomaatia legalistlikud peensused asenduvad järgmise 12 kuu jooksul hoopis karmimate poliitiliste manööverdustega, mis neelavad suurema osa maailma riikide tähelepanust. Ei ole kahtlustki, et 2024. aastal on kliimaküsimused valimisplatvormidel esiplaanile tõusmas.
Eeloleval aastal käivad valimisurnide juures valijad riikides, mille osakaal on rohkem kui 40 protsenti maailma rahvastikust – ja umbes sama suur osa heitkogustest. Osades riikides terendab võimalus vabaneda kliima- ja energiapoliitika ummikseisust. Teistes aga võib kliimapoliitika saada tagasilöögi. Selliseid riike, kus on olemas tõsiseltvõetav võimalus kiirendada üleminekut puhtale energiale viisil, mida soovitakse COP28 kokkuleppes, pole paraku palju. Järgnevalt ülevaade mõningatest olulisematest eelseisvatest valimistest.
Kivisüsi ja arvamusküsitlused
2024. aasta esimeses pooles seisavad ees valimised kahes maailma kolmest suurimast demokraatiast, kuid kumbki neist ei paku suuri väljavaateid muutusteks. India ja Indoneesia on viimasel ajal teinud positiivseid avaldusi keskkonnasõbralikule energiale ülemineku kohta. India peaminister Narendra Modi on lubanud 2030. aastaks 500 gigavatti taastuvenergiat ja Indoneesia president Joko Widodo on sõlminud 20 miljardi dollari suuruse lepingu riigi söegeneraatorite ennetähtaegseks sulgemiseks.
Mõlemal juhul on aga kivisöe kasutusega seotud sügavad poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed juured takistanud reformipüüdlusi. Valimised seda dünaamikat tõenäoliselt ei muuda: Modi on küsitlustes tublisti ees, samas kui Jakartas juhib Prabowo Subianto, kes on sisuliselt järjepidevuse kandidaat, nimetades oma valimispartneriks asepresidendina Widodo poja.
Uued kliimaliidrid
Mõnevõrra paremad on väljavaated kahes teises juhtivas tärkava turumajandusega riigis, kus fossiilsed kütused on samuti olulisel kohal: Mehhikos ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Esimeses neist juhib küsitluste põhjal Claudia Sheinbaum, praeguse presidendi Andrés Manuel López Obradori protegee, endine kliimateadlane, kes on panustanud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Ekspertrühma (IPCC) aruannetesse. Siiski jääb ebaselgeks, kas see taust toob kaasa loobumise López Obradori poliitikast, mis on soosinud riigi naftafirmat Pemex ja suurendanud sõltuvust USAst imporditavast gaasist.
Lõuna-Aafrikas seisab valitsev Aafrika Rahvuskongress (ANC) silmitsi esmakordse kaotuse väljavaatega alates demokraatlike valimiste algusest 1994. aastal. Energia seisukohast oleks see kahtlemata hea uudis. Opositsioonilise Demokraatliku Alliansi toetus era- ja päikeseenergia tootmisele, erinevalt ANC surmapaktist korruptsioonist räsitud ja rahaliselt ebakindla Eskom Holdings SOC Ltd.’ga, pakub riigile parimaid väljavaateid väljuda praegusest elektrikatkestuste ja reostuse tsüklist.
Saastavad autoritaarsed riigid
Järgneb rühm riike, kus tõeliselt demokraatlike valimiste väljavaated tunduvad kauged. Bangladeshis ja Pakistanis on ametisolevad valitsused eelistanud energiapoliitikat, mis põhineb imporditud maagaasil. Venemaa sissetungi tagajärjel Ukrainasse on veeldatud maagaasi hinnad muutunud kättesaamatuks, mis on viinud elektrikatkestuste, elektriarvete järsu suurenemise ja sageli vägivaldsete protestide tekkimiseni.
Kummaski riigis on vangistatud opositsioonijuhid lubanud tasakaalustatumat ja puhtamat energiapoliitikat, kuid valimissüsteem on endiselt tugevalt nende vastu. Ka kahes maailma ajalooliselt suurimas naftat eksportivas riigis – Venemaal ja Venezuelas – toimuvad samuti omamoodi valimised, kuid tegelike muutuste võimalused kummaski riigis on kaduvväikesed.
Hüppevalmis tiigrid
13. jaanuaril Taiwanis toimuvate valimiste eel on viimaste arvamusküsitluste kohaselt seis valitseva vasaktsentristliku partei DPP ja paremtsentristliku erakonna KMT vahel pingeline. Paberil on opositsioonil kergelt progressiivsem kliimapoliitika, kuna nende eitav suhtumine DPP tuumaenergia vastase seisukoha osas annab 2030. aastaks väiksema fossiilkütuste osakaalu. Praktikas on lahtine küsimus, kas kumbki pool suudab oma rohelist energiapoliitikat ellu viia.
Lõuna-Koreas toimuvad aprillis samuti parlamendivalimised, kuid need ei suuda tõenäoliselt murda ummikseisu, mis on viimase kahe aasta jooksul vastandanud ebapopulaarse paremtsentristliku presidendi Yoon Suk Yeoli ja kliimasõbralikuma esinduskogu.
Atlandi ülesed heitlikud vood
Põhja-Ameerika ja Euroopa tuumikriikides võiksid suuremad muutused olla kõige tõenäolisemad, kuid enamikul juhtudel ei ole meeleolumuusika kliimameetmete suhtes optimistlik. Viimaste arvamusküsitluste ja hääletuste tulemusel on saatnud edu parempoolseid, kliimat eitavaid parteid Euroopas, nagu Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja Hollandi PVV. Siiski on tõenäoline, et Euroopa Parlamendi vasak-parempoolne koalitsioon säilitab kontrolli, isegi siis, kui paremradikaalsed teevad 9. juunil toimuvatel Europarlamendi valimistel tugeva tulemuse.
Parimad väljavaated suuremateks positiivseteks muutusteks on tõenäoliselt Ühendkuningriigis, kus opositsiooniliider Keir Starmer on küsitlustes tublisti ees. Ta on lubanud muuta riigi «puhta energia suurriigiks», vastupidiselt peaminister Rishi Sunakile, kes on lõhkunud oma eelkäijate rohelise suunitlusega poliitikat.
Aasta kõige kaalukam kliimaküsitlus on aga 5. Novembril USA’s toimuvatel presidendivalimistel. Donald Trumpi esimene ametiaeg ei suutnud murda pikaajalist heitkoguste langustrendi. Sellegipoolest on võimatu ülehinnata kontrasti, mida Trumpi uus ametiaeg endast kujutaks võrreldes president Joe Bideni poliitikaga, kes on lubanud süsinikuvaba elektrivõrku ja valdavalt elektriautode kasutuselevõttu aastaks 2035. Kliimadiplomaatias, kus Washingtoni ja Pekingi vahelduva eduga toimiv liit on viimase kolme aasta jooksul olnud oluline toomaks teisi riike läbirääkimiste laua taha, oleks sinofoobsema valitsuse tagasipöördumine täiendav halb uudis.
Tänu Hiina, Euroopa ja USA energiasektori kiirele keskkonnahoidlikumaks muutmisele ja elektrisõidukite hoogsale levikule on reaalne väljavaade, et järgmisel või ülejärgmisel aastal saavutavad heitkogused kogu maailmas haripunkti. Nende edusammude jätkamiseks ja heitkoguste nulltasemeni jõudmise kiirendamiseks on siiski vaja poliitilist tahet. Pilt 2024 aasta valimistetsüklist selleks palju lootust paraku ei anna.