- Ukraina sõda on osutanud Euroopa nõrkusele rahvusvaheliste organisatsioonide käigushoidmisel.
- Putin on agressiooni otseselt seostanud Ukraina ELi ja NATO liitumise püüdlustega.
- Maailm vajab pühendunumat Euroopat, mis suudab tegutseda globaalsel areenil ühtse jõuna.
Suurema osa 21. sajandist on maailma suhteline kord püsinud kolmel sambal: Ameerika Ühendriikide juhitud majanduslikel ja poliitilistel institutsioonidel, Hiina kasvaval rollil ja Euroopa Liidu tasakaalustaval mõjul, eelkõige tänu selle tugevatele majandussidemetele mitte ainult USA ja Hiinaga, vaid ka paljude teiste riikide ja piirkondadega, kirjutab Clyde Kull.
Kuid alates 2021. aasta detsembrist, pärast Saksamaa endise liidukantsleri Angela Merkeli taandumist, on Euroopa Liidu juhtiva globaalse rolli puudumine kõikides piirkondades üha enam tunda.
Venemaa sissetung Ukrainasse vaid kolm kuud hiljem oli tugevaks ELi poliitilise ühtsuse saavutamise ajendiks. Samal ajal aga kaotas Euroopa poliitilise liidri rolli mitte ainult suhetes Venemaaga, vaid, mis veelgi olulisem, Hiinaga ja suurema osa arengumaadega.
Viimasel ajal on küll märgata jõupingutusi ühtse ja juhtiva rolli saavutamiseks sellistes valdkondades nagu kaubandus, majandusareng ning ka piirkondlikes konfliktides, sealjuures hiljuti puhkenud Iisraeli-Hamasi vahelises sõjas, kuid selge Euroopa liidri puudumine tekitab rahvusvahelisel areenil märkimisväärse tühimiku.
Pärast teist maailmasõda loodud institutsioonid ja globaalne kord on sattunud üha enam rünnaku alla. Hiina, Venemaa ja isegi Ameerika Ühendriigid Donald Trumpi juhtimisel on väljendanud rahulolematust selliste institutsioonidega nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), G7 ja ÜRO.
Tühimik paistab esmajoones silma WTOs, kus EL ei ole suutnud hoida vabakaubanduse säilitaja juhtrolli pärast seda, kui USA pöördus kaubandussuhetes sissepoole. Esimese ja märkimisväärse löögi sai vabakaubandus Ühendkuningriigi 2016. aasta Brexiti-hääletusega. Järgnenud läbirääkimised ELi ja ühe selle suurima endise liikme vahel tõid kaubandussuhetesse ainult rohkem bürokraatiat ja protektsionismi. Suurbritannia kaotas globaalse vabakaubanduse liidri rolli.
Ligi kakskümmend aastat kestnud ELi ja Mercosuri (Brasiilia, Argentina, Urugai ja Paraguai) vahelistel läbirääkimistel kahe majandusbloki vahelise kaubanduslepingu üle ei näi olevat lõppu. Äsja jäeti ära 7. detsembril toimuma pidanud liidrite kohtumine.
Venemaa sissetung Ukrainasse tõi eriti ilmekalt esile ELi mõju puudumise tagajärjed rahvusvahelistes institutsioonides. Venemaa president Putin õigustas agressiooni Ukraina püüdlustega ühineda ELi ja NATOga.
Saksamaa leidis end iseenda seatud püünisest, uskudes, et üha suurenevad Venemaa maagaasi tarned on oluliseks vahendiks Moskva hõlvamisel ja rahu tagamisel. Venemaa kasutas gaasitarnet hoopis ähvardusena Saksamaa korralekutsumiseks. Kui Saksamaa ühines teiste ELi liikmesriikide ja Suurbritanniaga invasiooni vastu, vähendas Venemaa gaasi ärakukkumine tegelikult iroonilisel kombel veelgi Saksamaa majanduslikku juhtpositsiooni, kuna Merkel oli 2011. aastal pärast Fukushima katastroofi teinud otsuse loobuda tuumareaktoritest ja asetanud panuse Venemaa maagaasile.
Oluliselt kõrgemad energiahinnad ja Saksamaa majanduslike väljavaadete kokkukuivamine on asetanud Euroopa majanduse ebasoodsasse olukorda võrreldes selliste tõusvate jõududega, nagu India ja Kagu-Aasia riigid.
Samuti on kannatanud suhtlemine Hiinaga kui Ameerika Ühendriikidest eraldiseisva võrdväärse partneriga. Varem oli Euroopa hoovaks Hiinas tugev nõudlus Euroopa toodete, eriti Saksa autode järele, mis tagas eraldi läbirääkimiste kanali. Kuid Ukraina küsimuses tekkinud lõhe ja Euroopa sisemised lahkarvamused on takistanud Euroopal mängida Hiinas võtmerolli.
Tagatipuks tegid selle aasta aprillis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron Hiinasse samal ajal eraldi visiidid, mida hiinlased kasutasid ära Euroopa lõhede väljamängimiseks, eriti kodus. ELi ja Hiina 7.–8. detsembril toimuv tippkohtumine toimub pärast president Xi Jinpingi palju suurema tähelepanu all olnud visiiti USAsse APECi tippkohtumisele, kus EL jäi kulisside taha.
Lähis-Idas ja Aafrikas valitseva ebastabiilsuse taustal ei ole olukord parem. ELil puudub selge seisukoht ja võimekus tegutseda erapooletu vahendajana. Paljude ELi liikmesriikide sisemised lahkarvamused Hamasi terrorismi ja sellest põhjustatud Iisraeli pommitamiste ja tsiviilohvrite kohta on halvanud otsustusvõime kaasata konflikti osapooli läbi rääkima või vähemalt kutsuda ühiselt üles relvarahule.
Tulemuseks on Hiina sekkumine ja vahendusalgatused, aga ka tuginemine vahendustegevuses piirkondlikele riikidele, nagu Katar. Samal ajal on Prantsusmaa avastanud end Lääne-Aafrikas väljatõrjutuna Venemaa poolt, kes levitab oma mõjuvõimu relvade ja energiamüügi abil, aga ka toetades valitsusi sõjaliste meetmetega.
Maailm vajab pühendunumat Euroopat, mis suudaks tegutseda maailmaareenil ühtse jõuna. Isegi kui majanduslikult nihkub jõudude tasakaal sellistesse riikidesse nagu India, Indoneesia, Saudi Araabia ja teised, on Euroopa Liidul võtmeroll mitmepooluselise maailmakorralduse püsimisel.
https://arvamus.postimees.ee/7912806/clyde-kull-euroopa-liidu-sees-peaks-esile-kerkima-uus-liider