Arengumaades peetakse seda neokolonialismiks. Pole siis ime, et Vene ja Hiina delegatsioonide ees rullitakse seal lahti punane vaip, kirjutab Clyde Kull.
Rohepööre ehk süsivesinikelt taastuvatele energiaallikatele ja elektrifitseerimisele üleminek on poliitiliste arutelude esirinnas. Kuid viimased 18 kuud on näidanud, et pöörde tegemine on keerulisem kui võiks arvata.
Mõisted „rohepööre“ ja sellega kaasnev „energiaüleminek“ viitaksid justkui sellele, et astume lihtsalt veel ühe sammu teekonnal, mis algas sajandeid tagasi tööstusrevolutsiooniga. Ent Ameerika majandusajaloolane Daniel Yergin tõdeb oma raamatus „The New Map“, kui palju erineb praegune energiapööre varasematest: varasemad energiaüleminekud olid tingitud tehnoloogia arengust ja majanduslikust eelisest, aga nüüd on kõige olulisem tegur poliitika.
Pealegi on varasemad energiapöörded kestnud sajandi või kauemgi ning need ei ole täielikult välja tõrjunud olemasolevaid tehnoloogiaid. Nafta möödus kivisöest kui maailma tähtsaimast energiaallikast 1960-ndatel, kuid praegu kasutame kolm korda rohkem kivisütt kui toona, kusjuures ülemaailmne tarbimine saavutas 2022. aastal rekordilise taseme.
Seevastu praegune „rohepööre“ on kavandatud pelgalt veidi rohkem kui veerandsaja aasta peale ning peaks asendama olemasolevad (fossiilsed) energiaallikad ja tehnoloogiad. Arvestades kavandatu ulatust on paljud majanduseksperdid mures, et makromajanduslikule analüüsile ei ole poliitika kavandamise protsessis piisavalt tähelepanu pööratud.
Pärast seda, kui energiaturud hakkasid 2021. aasta hilissuvel pingestuma, on ilmnenud neli suurt probleemi.
Esimene on energiajulgeolek. Suuresti Venemaa agressiooni tõttu on energiajulgeolek taas prioriteediks muutunud. See tähendab piisavate ja mõistliku hinnaga tarnete tagamist ning geopoliitiliste riskide ja majanduslike tagasilöökide maandamist.
Seetõttu on president Bideni administratsioon kutsunud kodumaiseid ettevõtteid üles naftatootmist suurendama ja vabastanud strateegilisi naftavarusid palju suuremas mahus kui ükski eelmine administratsioon. Saksamaal on valitsuskoalitsiooni kuuluvad rohelised juhtinud veeldatud maagaasi impordivõimsuse arendamist. Energiajulgeolek jääb päevakorda aastateks, seniks, kuni on saavutatud energiasõltumatus.
Teine probleem on seotud mastaabiga. Maailmamajandus, mis praegu on väärt 100 triljonit USA dollarit, katab üle 80% oma energiakulust süsivesinikest. Midagi nii suurt ja keerulist kui ülemaailmne energiasüsteem ei ole võimalik lihtsalt ümber kujundada. Äsja ilmunud tähelepanuväärses raamatus „How the World Really Works“ („Kuidas maailm tegelikult toimib“) märgib energeetikateadlane Vaclav Smil, et neli nüüdisaegse tsivilisatsiooni alustala on tsement, teras, plast ja ammoniaak (väetiste jaoks), millest igaüks sõltub suuresti olemasolevast energiasüsteemist.
Kas sellistes lähtetingimustes aitavad lahendused nagu näiteks veganlus? Smil juhib tähelepanu, et ühe tomati kasvatamisest Hispaanias (koos vajaliku väetisega) Londoni õhtusöögilauale jõudmiseni kulub 5 supilusikat naftat. Jah, energiatõhusust saaks parandada. Kuid selle peamine mõju avaldub pigem arenenud riikides kui arengumaades, kus elab 80% inimkonnast ja kus sissetulekute kasv suurendab energianõudlust.
Kolmas probleem ongi uus Lõuna-Põhja lõhe. Globaalses põhjas – peamiselt Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas – on kliimamuutused poliitilises tegevuskavas esikohal. Kuid globaalses lõunas seisab kliimamuutus kõrvuti teiste kriitiliste prioriteetidega, nagu majanduskasvu edendamine, vaesuse vähendamine ja tervise parandamine, kus üks eesmärke on vähendada siseruumide õhusaastet, mis tekib puidu ja jäätmete põletamise tõttu. Seega tähendab „energiaüleminek“ paljudes arengumaades puidult ja jäätmetelt veeldatud naftagaasile üleminekut.
See lõhe tuli eelmisel aastal ilmekalt esile, kui Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles tauniti kavandatud naftajuhtme rajamist Ugandast läbi Tansaania India ookeanini. Europarlamendi liikmete arvates olnuks projektil negatiivne mõju kliimale, keskkonnale ja „inimõigustele“. Oma hääle andsid nad institutsioonis, mis asub Prantsusmaal ja Belgias, kus sissetulek inimese kohta on vastavalt 50 ja 60 korda kõrgem kui Ugandas, kus torujuhtme rajamist peetakse majandusarengu aluseks.
Resolutsiooni vastuvõtmisele reageeriti raevukalt. Uganda parlamendi aseesimees mõistis eurooplased hukka „Uganda ja Tansaania suveräänsuse vastase neokolonialismi ja imperialismi kõrgeima taseme näitamise eest“. Pole siis imestada, et Vene ja Hiina delegatsioonide ees rullitakse seal lahti punane vaip.
Neljas probleem puudutab rohepöördeks vajaliku tooraine nõudlust. Seda võib nimetada kui pööret „suurelt naftalt“ „suurele labidale“. See tähendab, et nafta ja gaasi puurimiselt minnakse üle mineraalide kaevandamisele, üha rohkem elektrifitseeritud maailmas kasvab nõudlus nende järele tohutult.
S&P Globali uuringu „The Future of Copper„ („Vase tulevik“) kohaselt peaks energiapöördeks vajalike mineraalide pakkumine kahekordistuma, et toetada maailma 2050. aasta kliimaeesmärke. Maailma tähtsaimad majandus- ja finantsasutused on hiljuti avaldanud muret tekitavaid aruandeid selliste mineraalide nagu liitiumi ja koobalti nõudluse eeldatava eksponentsiaalse kasvu kohta.
Uute kaevanduste avamiseks kulub hinnangute järgi 16−25 aastat, sellega on tihti seotud keerulised loamenetlused. Mõnes olulises maavaradega riigis suhtub valitsus kaevandamisse avaliku vaenulikkusega.
Seega, rohepöörde suund on selge, kuid poliitikakujundajad ja üldsus peavad tunnistama sellega kaasnevaid probleeme. Ülemineku eesmärkide saavutamiseks tehtavate jõupingutuste juures on vaja realistlikumat arusaama keerulistest küsimustest, millega tuleb tegeleda.